Enne jaaniaega küsisin, kas peaks siin avaldama ajalooliselt äärmiselt kõneka kirjutise sellest, mida Eesti ajakirjandus omal ajal mulle teadmata põhjusel ei avaldanud, ja milles lahkasin küsimust, kas omaaegne peaminister Siim Kallas oli ookeanitaguse võõrvõimu teener või tulevikku vaatav patrioot. Blogi lugejate valdav vastus oli, et peaks avaldama küll. Siin tulebki lugu, mille kohta võib ühte filmipealkirja ümbersõnastades öelda:
The Greatest Story Never Told. Aga ükskord sai see räägitud niikuinii!
*
Signaal selle kohta, et tulemas on tähtis kõne, jõudis keset üheteist aasta tagust talve tollase peaministri Siim Kallase kõrvu veebruari algul, tema ametliku visiidi aegu Iirimaale. Aga millal see täpselt tuleb, jäi lahtiseks.
Ja üleüldse, miks peaks too telefonikõne nii tähtis olema, mõtles Kallas endamisi, kui lubatud helistamine pikkamisi edasi lükkus.
Kuni veebruari keskel, järjekordse töönädala viimasel päeval, mil kellaosutid liginesid poole kahele, saabus hoiatus, et tunni aja pärast helistatakse Washingtonist Valgest Majast.
Helistatigi. Teisel pool liini ja teisel poole maakera istus Ovaalkabinetis oma tumepruuni töölaua taga Ühendriikide president George W. Bush. Mees, kes oli valmis minema sõtta.
Too kõne reedab paljutki, võisid järeldada sõja- ja Ameerika-vastased. Nüüd on siis selge, miks Kallas on viimasel ajal esinenud jõuliselt USA-meelsete seisukohtadega, sattudes vastakuti nii Euroopa suurriikide kui Eesti avaliku arvamusega. Ju on ta tõmmatud Bushi ja Ühendriikide lõa otsa. Seda enam, et NATO ittalaienemine ootas tol ajal ju veel USA Senati heakskiitu.
Ega Kallas, keda mõned päevad pärast tähtsat kõne tema kabinetis usutlesin, sugugi varjanud, et tal olid Bushiga kujunenud head isiklikud suhted, mistõttu tema suhtumine USA presidenti on küllap sama soe ja mõistev nagu tema Inglise ametivennal Tony Blairilgi. 2002. aasta sügisel, vahetult enne 9/11 terrorirünnaku aastapäeva, mil Saddam Hussein nihkus üha selgemalt USA märklaua keskmesse, oli Bush leidnud tervelt kolmveerand tundi, et Kallast oma Washingtoni residentsis vastu võtta.
«Jutuajamine oli meil väga vaba ja kuna meil pole mingisuguseid omavahelisi suuri probleeme, siis meie puhul näidati välja sellist ehtameerikalikku suurejoonelist sõbralikkust,» meenutas Kallas meie intervjuu käigus rõõmuga toda neljasilmakohtumist.
Üsna lahe, kui tsiteerida Kallase hinnangut, oli ka tema veebruarikuine telefonivestlus Bushiga. Talle oli see heade suhete märk. Tema oponentidele, alates intellektuaal Rein Rauast ja lõpetades Rahvaliiduga, aga tähistas Kallase Ameerika-sõbralikkus midagi kahtlast, koguni ohtlikku. Professor Raud tembeldas Ühendriike toetava Eesti valitsuse 2002. aasta sügisel Eesti Päevalehes ilmutatud artiklis võõrvõimu teenriks ja lakeiks. Rahvaliit hoiatas 2003. aasta hakul Kallasele saadetud avalikus kirjas, et Ameerika-meelse välispoliitilise joone tõttu võib Eestit tabada koguni terrorirünnak.
Kuid on ekslik arvata, et Kallas ilmutas USA-sõbralikkust Washingtonist lähtuvate telefonikõnede ja Valges Majas peetud kohtumiste survel. Tema Ameerika-meelsuse juured peituvad tegelikult Teise maailmasõja eelses ajas, mil ta veel ilmalegi polnud tulnud.
Erudeeritud mehena, kes nõukogude ajal sai tuntuks raadio «Mnemoturniiri» saatejuhina, on Kallas enda kinnitusel lugenud läbi kõik emakeelsed raamatud, mis kirjeldavad Eesti saatust ilmasõja künnisel. Nende toel jõudis ta arusaamiseni, et äraootav taktika, kus riigid ei söanda astuda maailma ohustajate vastu otsustavaid samme, kuni surmaoht neid ennast otseselt ei kummita, puhub agressorile üksnes tuult tiibadesse. Olgu selleks kallaletungijaks hitlerlik Saksmaa, stalinlik Nõukogude Liit või Saddam Husseini valitsetav Iraak.
Kui Kallas oli läbi lugenud ka USA endise riigisekretäri Henry Kissingeri 1088-leheküljelise suurteose «Diplomaatia», aitas see kinnistada tema veendumust, et pärast Teist maailmasõda saavad Eesti-sugused väikeriigid maailmas loota peamiselt vaid Ühendriikidele. Kissingeri kirjeldatud president Woodrow Wilsoni maailmapoliitika moraaliprintsiibid tõid Kallase silme ette selge tõdemuse, et ükski teine riik maailmas ei asu nii kindlalt demokraatlike väärtuste kaitsel ja ükski teine riik ei ole valmis nende väärtuste kaitseks jõudu rakendama – ka väljaspool oma riigipiire – kui Ameerika Ühendriigid.
«Kui mõelda sellele, et on olemas riik, kes ei kõhkle oma inimesi saata [sõtta] rahvaste enesemääramisõiguse kaitsele, riskeerides nende surma saamisega, siis see on Eestile hirmus suur julgeoleku garantii,» selgitab Kallas üheteist aasta taguses usutluses USAle viidates.
Tõestuseks, et Ühendriigid pole Eesti julgeoleku turvajad ainult sõnades, vaid ka tegudes, oli Kallasele 1990. aastal Kuveidiga juhtunu. Saddam Husseini väed vallutasid väikse emiiririigi. Mis oleks juhtunud, kui Ameerika poleks rusikaga lauale löönud ja seadnud Saddami valiku ette, kas ta lahkub Kuveidist ise või USA lööb ta sealt jõuga välja, küsis Kallas me vestluse ajal. Ja vastas ise: «Kui Ameerika poleks pannud oma sõjamasinat mängu, oleks Kuveit tänaseks unustatud. Tõenäoliselt poleks enam Kuveidi rahvastki, mitte ainult riiki.»
Samas lisas Kallas, et USA pole oma abi ja toetust jaganud üksnes naftarikkale Kuveidile, vaid ka eriliste maavaradeta ja strateegiliselt väheolulisele Eestile. Teisedki Eesti tollased tipp-poliitikud eesotsas Jüri Luigega olid korduvalt märkinud, et USA pakkus Eestile kõige järjekindlamat tuge väljamurdmiseks Nõukogude Liidu köidikuist. Washingtoni roll oli oluline, et NSV Liit tunnistas 6. septembril 1991 Eesti iseseisvust. Kuid mis veelgi tähtsam: Vene vägede väljaviimine Eestist 1994 sai teoks eeskätt Ühendriikide pealekäimisel. Rääkimata sellest, et USA oli võtmeotsustajaks küsimuses, kas kutsuda Eesti NATOsse või mitte.
Neist tõsiasjadest kasvaski välja Kallase tõdemus, et «vastutus kogu maailma arengu eest on praegu omane ainult Ameerika Ühendriikidele».
Ent Kallase Ameerika-meelsus ei tähendanud, et ta olnuks Euroopa vastane. Ei, kaugel sellest. Kuid nagu näitasid 1990. aastate brutaalsed sündmused Vana Maailma tagahoovis, Balkani poolsaarel, ei saanud Euroopa riikidest eks-Jugoslaavia verevalamise peatajat. Alles Ühendriikide pommituslennukite sekkumine tõmbas sealseile tapatalgudele piiri.
«Euroopa välispoliitikat sümboliseerib keeruline ja kaval kombinatoorika, mitte jõulised moraalsed väärtused,» nentis Kallas. «Läheb veel aega, enne kui Euroopa riikidel kujuneb ühine välispoliitika.»
Just seetõttu, et Vana Maailma suurriikide omavahelistele suhetele ja otsustamistele vajutavad pitseri nende ajaloost tulenevad liidud ja hõõrumised, ei maksagi Eestil loota, et ta neilt häda korral abi saaks, jäi Kallase jutust kõlama. «Oletame, et midagi juhtub,» arutles ta. «Mis siis ikkagi saab? Ma ei ole veendunud, et Euroopa riigid tulevad [meile] appi – ütleme otse. Ma olen veendunud, et Ameerika Ühendriigid tulevad appi, kui vaja. Ameerika on kindel partner, tema peale võib kõige rohkem loota.»
Tõsi, mitte sada protsenti, ei unustanud Kallas lisamata. Seda näitavad kas või Jalta lepped 1945. USA presidendi Franklin D. Roosevelti tervis olnud väidetavalt äärmiselt kehv, mistõttu ta soovis, et kõik nõupidamised kiiresti ühele poole saaksid. Nõnda olnudki ta valmis Staliniga kõiges ruttu kokku leppima. Ja niiviisi läksidki Balti riigid lõplikult Nõukogude Liidule.
Seega, nagu näha, polnud Kallase Ameerika-meelsus pime ja piiritu. Kui küsisin talt, kas kõike, mis Ameerika tänapäeval teeb, peab ta sajaprotsendiliselt õigeks, kuulsin vastuseks, et ei pea.
Kallas ei pigistanud silma kinni tõsiasjade ees, et Ameerika võimud toetavad kõikvõimalike poliitiliste vahenditega ja ilma tseremoonitsemata oma kompaniisid välismaal. Liberaalse majandusmehena teadis ta, et ettevõtluse riiklikus reguleerimises annavad ameeriklased mõneski asjas eurooplastele silmad ette. Samuti, kui vaadata elu-olu, tunnistas Kallas, ei meeldi talle ookeanitagune elamuehitus, mis jääb kvaliteedilt alla isegi Eestile, autod, mis on liiga suured, ja söömakultuur, mis on tagasihoidlikult öeldes kehvapoolne.
«Aga ma ei saa öelda seda,» märkis ta, «et kuna ameeriklased söövad väga kehva toitu, siis see sunnib mind julgeolekupoliitikas võtma hoopis teistsuguseid seisukohti.»
See oleks lapsik. Nagu oli toona lapsik Eestis pead tõstnud arvamus, et sama hästi kui peatse NATO liikmena võiks välja tulla seisukohaga, et kuna Ameerika hoiakud enam paljudele ei meeldi, tuleks Ameerikale selg keerata.
«Ameerika on alati olnud see, kes pole oma abistavat kätt kunagi keelanud ja kelle juurde on alati saanud minna oma hädasid kurtma,» lausus Kallas. «Kui me nüüd petaks Ameerika Ühendriike, ja homme tuleks kriis, siis kelle juurde minna?»
Miks mitte Brüsselisse minna? Või pöörduda Prantsusmaa poole? Või minna Saksamaa jutule?
Asjatu lootus. Kallase selgitus:
«Kui ma Ameerika poolt olen, siis kujutan väga selgelt ette, mis moodi asjad toimuma hakkavad. Kui ma valin poole, et olen koos Euroopa riikidega Ameerika vastu, siis ma ei tea, mida see täpselt tähendab.»
Jah, lisas Kallas pärast sekundilist järelemõtlemist. Selles ongi kogu asja essents. Ehk tuum.
******
Lion's Back (centre) seen from Sand Flats Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Siim Kallas, Priit Pullerits ja Mart Kadastik 2005. aasta veebruaris Tallinnas Radisson SAS hotellis nõu pidamas. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Loomulikult ei ole see Chris Froome, meie meeste Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti ees praegu Prantsusmaal vägitegusid tegev briti rattur, kelle kohta need sõnad käivad. Juhtusin esmaspäeva õhtul vaatama telerist Dauphiné velotuuri etappi just sellest hetkest, kui Taaramäe grupis kukkudes kõige rohkem kannatas – ja Eurospordi kommentaatorid seejärel tema vahepealsetest haigustest rääkides pikalt eetriaega täitsid –, ning edasi vaatasin, kuidas Kangert veel 7 km enne lõppu pikal tõusul Froome’i ja Alberto Contadori selja taga püsis, kuni Froome kiirendas ja viie kaasajooksikuga eest läks ning lõpus oma võimsuse maksma pani – ja märkasin, et mehel võivad olla küll mägiseks rattasõiduks ideaalsed jalad, aga tegelikult on need koledad, kondised, lausa haiglaslikud jalad. (Vahemärkusena: kujutage ette, kui ma nendiks midagi naissportlaste jalgade kohta – milline kisa ja kära sellest paisuks.) Nii et jah, Froome’i ja teiste temasuguste kohta too ülal tsiteeritud naise jutt küll ei käinud.
