Pullerits: Kui suureks kasvab tänavu kiirus?

April 29, 2014, 12:43 am

≫ Next: Pullerits: Kuidas ma gruppo compatto ära lõhkusin? Ja veel missuguse kiirusega!

≪ Previous: Pullerits: Aga kuidas gruppo compatto finišit teeb?

$

0

0

Ei maksa pärleid sigade ette pilduda. Aga just nii juhtus eelmise nädala lõpus, kui mõtlesin, et teen sadadele rumalatele ja lihtsameelsetele inimestele tasuta heateo. Olles kevadel näinud juba küll ja enamgi veel, kui paljud tavakodanikud sõidavad rattal ilma kiivrita, otsustasin, et kirjutan noile õpetliku loo, kui oluline on sadulas pedaalides siiski pead kaitsta. Palusin oma kogemusi jagada ka Andrus Augil ja Caspar Austal, kel mõlemal on rääkida vägagi verdtarretavad lood, eriti Augil, lootuses, et küllap suudavad inimesed neist lugudest vajaliku järelduse teha.

Aga ei suutnud. Kui te vaatate mu loo kommentaare – vaadake kähku, sest kommentaare säilitatakse Postimehe küljel minu teada vaid kolm päeva –, siis näete, et valdavalt saan kiivri propageerimise eest sõimata ja mõnitada. Mõned seavad ülbelt isegi kahtluse alla, mida minusugune üldse rattasõidust teab, tegelikult ise teadmata, et ma olen kordades kogenum rattasõitja, kui nood kommenteerijad mitme peale kokku.

Inimeste rumalus ja ignorantsus ja lihtsameelsus on üüratu. Seepärast polegi mõtet Postimehe kommentaariumis massilollidega rääkidagi. Kui nood taovad kui rauda, et kiivrita sõit on ohutum kui kiivriga, siis uskugu seda edasi – öeldakse, et lolli parandab vaid haud.

Tõepoolest, ei ole mõtet pärleid sigade ette pilduda. Ja ega paljud mu innustavast intervjuust Rasmus Kaggega (ja intervjuu sõnumist) ka paraku aru saanud. Parem räägin siinsete asjatundjatega.

Suur küsimus on, mõistagi, see, kuidas koguneb Jõgeva rattaralliks rattasõiduvorm. Üle-eelmisel nädalal tegin sellekevadise kilometraažirekordi – 276. Viiel päeval veetsin sadulas kokku 8:48.30. Nädala keskmine kiirus tuli 31,3 km/h.

Eelmisel nädalal lõin rekordi üle. Mitte et ma rekordit taga ajaks, aga juhendaja Rene Mandri soovitas teha pikemaid sõite. Kokku viie päevaga 310 km, sadulas veedetud aeg 9:31.30, nädala keskmine kiirus 32,5 km/h.

Kokku olen alates veebruari lõpust vändanud 1858,5 km. Kui lisada Optimal kodust tööle ja tagasi sõidetud 390 km – aga seda ma ei arvesta, need paarikilomeetrised sutsakad ei ole treening –, tuleb tänavu kokku juba üle 2000 km. Tavaliselt olen sellise kilometraaži saavutanud suve lõpuks. Nüüd pole suvi aga veel alanudki.

Kuidas teil läheb? Üks noor mees, kellega eelmisel aastal mitu paarissõitu tegin, on igatahes juba supervormis. Pühapäeval, kui olin läbinud 54 km ja tema oli läbinud 40 km pikkuse Tartu-Kärevere-Kärkna-Tartu ringi ning otsustas seda korrata, sain talle valgusfoori all sappa ja ta pedaalis järgmised neli kilomeetrit mingis segases külje-vastutuules permanentselt 42 km/h. Ma ei salga, et pidin kurja vaeva nägema, et tuules püsida. «Hull mees oled!» ütlesin talle siis, kui kõrvale sõitsin – ja seejärel päris kõrvale, kodu poole keerasin.

Sel kevadel, nagu näete, armu ei anta. Kiiver pähe, sest kiirused on juba varakult suured.
******

Sorrel River Ranch, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eduard Vorganov (vasakult, Venemaa, Team Katusha), Marc de Maar (Holland, United Healthcare ProCycling Team) ja Christophe Kern (Prantsusmaa, Europcar) on kukkunud 78. La Fleche Wallonne 199 km pikkusel võidusõidul Bastogne'ist Huysse 23. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tuules sõit Liegne-Bastogne-Liege sõidul Belgias. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 3: Inglane Stephen Cummings vedamas gruppi üles tõusust Liegne-Bastogne-Liege sõidul Belgias. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Nii võidab Simon Gerrans (Austraalia, Orica GreenEDGE) 100. Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõidu 27. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix

---

Pullerits: Kuidas ma gruppo compatto ära lõhkusin? Ja veel missuguse kiirusega!

April 30, 2014, 6:58 am

≫ Next: Pullerits: Kes hakkab kujundama rahva silmis (Eesti) spordi nägu?

≪ Previous: Pullerits: Kui suureks kasvab tänavu kiirus?

$

0

0

...Ega ma päris üksinda ka lõhkunud. Aga lammutatud see sai. Jõgeva rattaralliks peab ju igasuguseid võtteid valdama õppima.

Algul on Tartu Velo Klubi gruppo compatto sõit initsiatiivitu. Arusaadav: Viljandi maanteel puhub vile tuul. Sätin end neli aastat minust vanema, tunamulluse Eesti grupisõidu meistri (seenior 3 klassis) Marko Vilipsoni kõrvale. Kiirus on vaevalt 30 km/h. Saan Vilipsonist nii aru, et tema ei saa ka aru, mis on sellise aeglase kulgemise mõte, kui grupis – just nii ta ütlebki – võib nina nokkida. Pärast Rõhut, enne Elva jõe ületust, püüame temaga gruppi pisut aktiveerida, veame ees vastutuules kiiruse 32-33 km/h peale, ent niipea, kui vedamise üle anname, kukub tempo taas endisse «auku», napilt 30 km/h kanti.

Pärast tagasipööretki ei võta grupp hoogu üles. Mis siis, et seltskonda kuuluvad paljud nimekad tegijad, nagu näiteks Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk punases Cofidise dressis, dr Leho Rips (ikkagi tõeline doktor) mustades põlvikutes, Kurmo Neemela Dünamo-sinises dressipluusis (ent ilma...), poolel maal ühinenud veel üks doktor, Rein Taaramäe kurku uurinud Priit Kasenõmm. Samuti Margus Merisalu, Tartu rattarallidel kummalisi sõiduvahendeid katsetanu. Peagi saan aru, et taas, nagu varemgi, kontrollib sündmuste kulgu Tartu Gruppetto autoriteet Jaan Veeranna.

Pärast Puhja ja Kavilda ürgoru läbimist hakkab Veeranna korraldusi jagama. Esmalt saadab teele ühe neljase kamanda. Umbes minut hiljem järgneb sellele teine. Piidlen manöövreid kõige sabast. Ma tean, et need on liiga varased minekud. Ma tean, et õige hetk veel tuleb. Ma tean, kelle selja taga tuleb luurata. Ja taas: ma ei eksi.

Kui teine kamanda on eemaldunud ligi kahesaja meetri kaugusele, juhtubki see, mida aimasin. Rohevalges võistlusdressis Paralepa-mees Steve Astok, ilmselt veel üks tulevane tõeline doktor, võtab järelejäänud gruppettost vasakule ja tõmbab hoo üles. Olin teda kogu aeg passinud ja haagin koheselt tuulde. Ainsana. Ega pea pettuma.

See minek, nagu peagi selgub, pole mingi pooleteraline susserdamine. Laskumisel veab Astok rohkem kui 60 km/h-ga, aga kui tee laugeks muutub, ei kahane ta kiirus sugugi oluliselt. Rauad paremal, surub ta stabiilselt 53-54 km/h. Sedasi kilomeetri. Vaatan tema tuulest, et eesmine kamanda, kuigi seal liider pidevalt vahetub, ei lähe sugugi kaugemale, vaid tuleb pigem lähemale. Astok veab sedasi, 53-54 km/h, ka teise kilomeetri. Eesmine kamanda, vahetades vedajaid, tuleb veelgi lähemale. Astok veab 53-54 km/h-ga ka kolmanda kilomeetri. Näen, et kõige esimene kamanda laseb kõige ees vist jala sirgu. Aga Astok veab edasi, stabiilselt 53-54 km/h, ka neljanda kilomeetri, kui teine kamanda samuti lõpuks tee ääres kildudeks pudeneb.

«Kurat, sa oled hull mees!» hüüan Astokile, kui tuulevarjust nina välja pistan ja ta kõrvale tõmban. Ja mis te arvate, et tal on keel ripakil või? Ei, ta ainult naeratab. Umbes nii, et ahh, sai veidi kiiremini sõidetud.

Õhtul vaatan telerist, et poolakas Michal Kwiatkowski (vasakul), elukutseline, saab eraldistardirattal Tour de Romandie 5,57 km pikkusel proloogil keskmiseks kiiruseks 52 km/h. Tanel Kangert kaotab talle 18 sekundit. Ja siin, avatud liiklusega maanteel, Eestimaa tuulte möllus, arendab üks tavaline eesti noormees, kes on enne seda sõitnud üksinda tunni ja grupis veidi rohkem kui teise tunni veel otsa, neli kilomeetrit Kwiatkowskist suuremat kiirust.

Aga erinevalt Kwiatkowskist, ja ammugi erinevalt kahest kohalikust kamandast, ei kavatse me Astokiga edaspidi tirri lasta. Võtan vedamise korraks üle, tõmban meid enne Rõhut tõusust üles ja ponnistamise lõpetanud kamandadest hooga mööda. «Poisid, aitab küll!» hüüab keegi, kelle selja taha jätame.

Ei, ei aita. Just siis, kui teised on end kurnatuks pedaalinud, tuleb minna kontrasse. Niipea, kui tõusust üles saadud, tõmban hoo 44 km/h kanti ja annan varsti juhtkoha taas üle Astokile. Ta on mullusega võrreldes talvel jõusaalis tõesti kõvasti tugevamaks saanud. Ta viib kiiruse 47-48 km/h peale. Veab poolteist-kaks kilomeetrit. Siis jälle minu kord – kergel, umbes protsendisel tõusukaldel. Siiski suudan hoida seal tempot 42-44 km/h vahel. Selleks ajaks saab selgeks, et isegi juhul, kui tagumised peaks organiseeruma ja jalad kõhu alt välja võtma, läheb neil meie püüdmine enne Tartut raskeks.

Mäletan ühte mullust sõitu, kus Astok sel samal maanteel enne Elva jõe ületust üksinda grupil eest kihutas. Ta sai mitmesajameetrise edumaa. Grupile tuli elu sisse alles Haage kandis, kui oli näha, et Astoki tempo ees ei raugegi. Siis keriti kiirus grupis 41-42 km/h kanti ning tänu kilomeeter enne Tartut korraldatud «tagumikud sadulast!» massiivrünnakule saadi Astok enne Taaralinna piiri viimaks kätte.

Ent sedapuhku on me hoog kahekesi suurem kui tollal tervel grupil. Ja see ei kavatsegi maha käia. Hoopis vastupidi. Kui Astok kolm kilomeetrit enne Tartut vahetuse üle võtab, seal, kus asfalt veidi hüplikumaks ja krobelisemaks muutub, kerib ta kiiruse jõuliselt taas 50 km/h-ni. Jah, 50 km/h-ni. Mis siin salata, see on juba liig. Ta saab järsku veidi rohkem kui meetrise edumaa, ja ehkki püüan seda meeleheitlikult kinni tõmmata, osutub vahe fataalseks. Ta saab eest minema. Nagu Rein Taaramäe Türgi velotuuril Adam Yatesi eest.

«Oleks iga trenn selline...» lausub Astok mulle viimase 17 km kohta, kui on mind enne Ringteele keeramist järele oodanud. Jah, nina nokkimiseks nii kiirel sõidul küll aega pole.

Gruppetto jääb kus see ja teine. Jõuame teha Supilinnas veel rahuliku tiiru ja rünnata Jakobi mäe tõusu – ma parem ei räägi sellest, millise mängleva kerguse ja meeletu kiirusega, vähemalt 30 km/h, sadulast tõusmata, Astok sellest üles kihutab – ja kulgeda seejärel veel üksjagu Tallinna suunas, kui gruppetto viimaks vastu vurab.

Loodetavasti tuleb Vilipson, Eesti meister, ka meiega järgmine kord kaasa ja saab veelgi kõvema sõidu.
******

Utah State Highway 128, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõit 27. aprillil. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Sergio Paulinho (Saxo Bank Tinkoff Bank) ronimas 2012. aasta Tour de France'i 16. etapil Pau - Bagnere de Luchon üles col de Peyresourde'st, kannul Rein Taaramäe (Cofidis). Foto autor: Pete Goding / Press Association Images / Scanpix
Foto 4: Michal Kwiatkowski (Omega Pharma-Quick Step) võitmas Tour de Romandie proloogi Asconas Šveitsis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Jan Bakelants (Omega Pharma) veab Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõidul järgnevaid üles La Redoute'i mäest. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 6: Giampaolo Caruso (ees, Itaalia, Team Katusha) ja Domenico Pozzovivo (Itaalia, AG2R La Mondiale) ründavad Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõidul. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kes hakkab kujundama rahva silmis (Eesti) spordi nägu?

May 5, 2014, 12:08 am

≫ Next: Pullerits: Eesti üle uhke, kuradi uhke!

≪ Previous: Pullerits: Kuidas ma gruppo compatto ära lõhkusin? Ja veel missuguse kiirusega!

$

0

0

Eelmisel nädalal oli Eesti ajakirjandusse ära peidetud kuulutus, mis ilmselt jäi paljudel kahe silma vahele, aga millele vastajaist – õigemini, ühest vastanust – hakkab lähiaastail väga oluliselt sõltuma see, kuidas Eesti, aga ka maailma sport Eestis paistab. Nimelt: Eesti Rahvusringhääling otsib sporditoimetuse juhatajat.

Vaatame siis, mida sellele kohale kandideerijalt nõutakse:

Eesti spordielu väga hea tundmine;
vähemalt viieaastane töökogemus meediaorganisatsioonis tippjuhi või keskastme juhi tasandil;
spordiajakirjaniku või spordikommentaatori töökogemus;
hea suhtlusoskus;
hea inglise keele oskus nii kõnes kui kirjas;
kõrgharidus magistri tasemel.

Huvitav, kui palju on neid, kes nende nõuete sõelas läbi ei vaju? Arvatavasti saab enamikule soovijaist takistuseks nõudmiste viimasel real seisev. Aga äkki mitte kõigile?

Niisiis, kes kvalifitseeruksid?
******

Flat Pass Road, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Marko Kaljuveer, nägu naerul, lahkub ERRi sporditoimetuse juhi kohalt. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Eesti üle uhke, kuradi uhke!

May 6, 2014, 2:53 am

≫ Next: Pullerits: Kamanda kamanda vastu – ja tuld!

≪ Previous: Pullerits: Kes hakkab kujundama rahva silmis (Eesti) spordi nägu?

$

0

0

«Käerauad ikka võtsid?» küsis üks minu taga Tallinna lennujaama turvakontrolli läbinud mees eelmise aasta juuni lõpus teiselt. «Ja kuulid?»

Ei-noh, küll on ikka ässad, ajavad siin sensitiivses turvatsoonis kõval häälel hirmus kõva mehe juttu, mõtlesin endamisi, kui meeste suunas pilgu saatsin. Olid pealtnäha täiesti tavalised sportlikud eesti mehed.

Aga siis märkasin midagi veel...

Too mullune lugu on mind aeg-ajalt ikka kummitanud. Aga täna, kui Postimehe esiküljel küsib rasvane pealkiri «Salajane komisjon tõrjub pagulasi?», tuli too lugu eriti aktuaalselt meelde. Postimehe kolmanda külje uudisest saame lugeda Eesti Inimõiguste Keskuse justkui faktilise info varju peidetud etteheidet, et «[v]arjupaigataotlejate hulk on Eestis aasta-aastalt kasvanud, aga rahvusvahelise kaitse saanud isikute arv vähenes eelmisel aastal», kinnituseks tõsiasi, et «eelmisel aastal rahuldati 97 taotlusest vaid seitse» võrreldes tunamulluste arvudega 77 ja 13.

Niisiis, kuri majas, miks Eesti ei võta igasuguseid võõramaalasi lahkelt vastu.

Mullu suvel märkasin Tallinna lennujaamas sportlike eesti meeste kõrval kahte lühikasvulist vietnamlast. Tohoh, kuhu nemad siit sõidavad, imestasin. Aga lõpuks hakkasin taipama.

Need olid just sedasorti mehed, kes olid mõni aeg varem üle Eesti piiri tunginud ja kelle kohta, kui ma nüüd ei eksi, kirjutas Eesti Ekspress, et neile tuleks Eestis varjupaik ja elamisluba vms anda. Aga õnneks arvab Eesti riik teisiti, kui dekadentlik ajakirjandus – ja seepärast olen Eesti üle uhke.

Aimasin, kuhu need kaks vietnamlast suunduvad, aga küsisin ühelt nendega koos piki terminali liikuvalt heledapäiselt, alla 30-aastaselt mehelt üle, mis toimub ja kuhu minek. Ta vastas lakooniliselt, et need on piiririkkujad ja nad lähevad Eestist minema.

Mu süda juubeldas heameelest – mul oli hea ja uhke tunne näha, kuidas mu riik toimib ja tegutseb ja hoiab korda majas. Kuidas piiririkkujad saadetakse siit lihtsalt minema. Tubli, Eesti!

Jah, väljasaatmine ei ole odav lõbu. Tallinna-Helsingi lennukil saatsid kahte vietnamlast viis eesti meest. Nad kõik läksid lennukile varem, kui teised reisijad, istusid selle tagumistesse ridadesse, ja tulid maha samuti hiljem, kui ülejäänud reisijad. Kunas ja kuhu nad edasi sõitsid, seda ma ei tea – mina läksin oma perega oma teed ja eesti mehed läksid kahe piiririkkujaga oma teed. Kindlasti maksis nonde kahe tüübi, tegelikult ju kurjategija, väljasaatmine meile tuhandeid eurosid, aga selleks ei ole mul kahju meie ühist raha kulutada – vähemalt oli kindlalt näha, et raha läks õige asja ette.

Seni, kui Eesti jätkab samamoodi käitumist, on mul – ja ma olen veendunud, et meil kõigil, v.a muidugi reeturlik ja pealekaebajalik EIK – põhjust Eesti üle uhke olla. Paganama uhke.

Nii jätkata!
*
Aga sellest, kuidas ma pidasin läbirääkimisi vene ohvitseridega, saab lugeda siit. 
******

Flat Pass Road, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Nii saadab Kenya 9. aprillil välja 81 Somaalia päritolu inimest. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: USA salateenistuse (Secret Service) CAT eriüksuse (Counter Assault Team) liikmed Kortrijk-Wevelgemi lennuväljal Belgias. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kamanda kamanda vastu – ja tuld!

May 7, 2014, 1:22 am

≫ Next: Pullerits: Mida pakkuda vaestele jooksjatele innustuseks?

≪ Previous: Pullerits: Eesti üle uhke, kuradi uhke!

$

0

0

«Kas üritame kahekesi jälle kamandad kätte saada?» küsin Steve Astokilt, kes nädal tagasi oli ees kihutavaid nelikuid jälitades vedanud Viljandi poolt Tartu peale mitu kilomeetrit jutti kiirusega 53-54 km/h.

Tegelikult – mõttetu küsimus. Olin juba Tartu Velo Klubi ühissõidu algul aru saanud, et seekordne tempo teda ei rahulda. Ja mind ka mitte. Jõgeva rattarallil, milleni on jäänud alla kolme nädala ja mille stardinimekiri on hakanud jõudsalt pikenema, nii aeglase kiirusega küll kaugele ei jõua, eriti arvestades, et lätlased saadavad sinna koguni profitiimi. Tartust Tallinna poole välja sõites liikus gruppo compatto rahulikult 31-32 km/h. Kui Astokiga vedama läksime, tõmbasime kiiruse kolmeks kilomeetriks 36-38 km/h ligi. Aga niipea, kui vahetuse üle andsime, kukkus tempo jälle endiseks. Ja kui Kärevere poolt Lähtele lähenedes uuesti vedama läksime ning mitme kilomeetri järel teistele ka töö tegemise võimalust otsustasime pakkuda – enne seda tuleb teadupoolest eest spurtida ja tuulealusele küljele manööverdada –, pedaalisin seejärel rahulikult pool kilomeetrit üksinda ees, kuni vaatasin, kus siis grupp on... Grupp oli rohkem kui sada meetrit maha jäänud.

Kui seisma jäin, et gruppi järele oodata, küsis tagant saabunud dr Leho Rips: «Kas said pulsi üles?»

Ma ei saanud aru, millest ta räägib. Kelle pulsi?

Jaan Veeranna, Tartu Velo Klubi autoriteet, asub pärast Äksi ringi, kui sõidetud saab ligi poolteist tundi, korraldama Lähtel vägede liikumist – et saata rünnakrühmlased teele. Aga esialgu ei taha keegi initsiatiivi näidata. Mina ka mitte, sest mul on teine plaan: lasta mõni kamanda ette ja hakata seda siis püüdma. Lõpuks moodustub siiski tegus nelik, kuhu kuuluvad dr Rips ja veel üks samasugune mustas dressis sõitja ning kaks Haanja Rattaklubi vormis meest. Aga nende minek Lähtelt allamäge Tartu suunas ei ole kuigi otsustav. Vaatame Astokiga üksteisele otsa ja püüame nuputada, kas see kamanda hakkas nüüd tööle või mitte. Liigume temaga kõrvuti allamäge rahulikult, pooleldi tirri lastes, et vahe ikka käriseks.

«Vändake ka!» kostub tagant meile hüüe. «Me tuleme muidu selga.»

Olgu, paneme jalad tööle.

«Eee-eeeeh! Kuhu nüüd?! Pidage hoogu!» kostuvad järgmised hüüatused, kui umbes 700 meetri pikkusele tõusule läheme.

«Ega te pea ju järele tulema,» püüan üle õla hõigates tagumisi rahustada. Arusaadav, ega nemad ju tea, mis mul plaanis.

Hoiame ees pedaaliva kamandaga umbes 150-meetrist vahet. Läheme tõusul 36 km/h. Üllatavalt kerge on. Kogu aeg on suur varu, kaks käiku on reservis.

Vaatan üle parema õla. Astoki taga on ka üks Velo Klubi mees kaasa tulnud. Hüva, lähme siis kolmekesi.

Nagu vaikimisi kokku lepitud, võtab Astok mäe otsas vedamise üle. Veloklubilane läheb tema kannul, siis mina. Ees on selgelt näha, et kamanda on nüüd korralikult tööle hakanud. Aga Astok teab oma ülesannet: vedada nii kõvasti, kui jõuab, et kamandale võimalikult lähedale saada.

Ta töötab traditsioonilises headuses, äärmiselt motiveeritult. Vahe väheneb silmanähtavalt, kui tihedalt ees kamanda liider ka ei roteeru. Kamanda on selgelt püütav, pole kahtlustki.

Ent kui Astok on ees ligi kolm kilomeetrit tööd rabanud, näen, et ta hakkab kangutama. (Pärast saan teada, ilmselt miks: ta oli eile jõusaalitrennis käinud.) Seejärel tõmbab ta peagi kõrvale. Vahe kamandaga on 50-60 meetrit. Velo Klubi mees võtab juhtimise üle.

Ta jätkab hea, endise tempoga. Kuid mitte kaua. Ligi 300 meetrit ees tuult murdnud, liigub ta kõrvale. Nüüd on minu kord. Vahe kamandaga on 30-40 meetrit.

Maanteel laiuvatelt varjudelt näen, et olen jäänud üksi. Mõlemad mu kaaslased on loobunud. Pole hullu. Tunnen endas piisavalt jõudu, et viimane vahe üksinda kinni tõmmata. Kummardun sügavamale leistangi kohale, vajutan tugevamini pedaalidele.

Jah, siin pole kahtlust: kui kamanda nüüd just ei kiirenda, olen mõnesaja meetri pärast neil sabas.

Nii lähebki. Hämmastavalt kergelt. Ei pea isegi lõõtsutama.

Sätin ennast vargsi kamanda kannule ja jälgin asjade käiku tagant. Tunnetan, mis kiirusega nad liiguvad, millise rütmiga töötavad. Püüan ära tabada, kui suur on nende varu. Ma ei üritagi nende ketti end vahele kiiluda, sest olen n-ö võõras, pole minu asi nende heaks tööd teha – ja nende meeskonnatööd segada. Kui oleks võistlusolukord, tuleks passida, milline on õige hetk tagant ründamiseks.

Pistan paar korda rivi lõpust nina hetkeks välja – et tajuda, kas suudaksin üksinda tagant ette kiirendada. Tundub, et suudan küll. Panen end vaimselt rünnakuks valmis.

Aga siis lõpetab kamanda kui üks mees ühtäkki töö tegemise. Mehed lasevad jala sirgu. Kõik. 5 km sai neil täis.

Loomulikult oleks narr nüüd mingi rünnak ette võtta. Lasen samuti jala sirgu. Liuglen neile kõrvale. Näod punased, silmad pisut klaasistunud, lõõrid pahinal pumpamas, vaatavad nad mulle otsa.

Siis üks reageerib, ütleb mulle: «Me lasime tempo alla. Vaatasime, et muidu sa ei jõua.»

Naeratan neile.

Aitäh, mehed, vahva tagaajamissõit oli! Ja aitäh, minu mõlemad abilised, kes tegid suurepärast tööd ja andsid kõigile õppetunni, kuidas tuleb kaaslane ka raskest olukorrast superpositsioonile vedada.
******

Jaanus Laidvee cycling in Mill Creek Canyon, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jõgeva rattaralli 2013. Foto autor: Mihkel Jüri
Foto 2: Retrostiilis kamanda Itaalias Siena lähistel. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 3-5: L Eroica Sud, jalgratturite retroüritus 4. mail Itaalias Buonconventos Siena lähistel. Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Mida pakkuda vaestele jooksjatele innustuseks?

May 9, 2014, 11:12 am

≫ Next: Pullerits: Kõik spordimehed on putinlased!

≪ Previous: Pullerits: Kamanda kamanda vastu – ja tuld!

$

0

0

Pühapäeval lähevad mõned kuuldavasti Otepäält Elvasse jooksma. Järgnevalt mõned inspireerivad ja kasulikud, illustreeritud nõuanded, kuidas joosta. Mõnel tasuks aga üldse mõelda, kas tema füsionoomia ja tehnikaga maksab üleüldse jooksmisega tegelda.

Ülemisel pildil on ju näha, kes on füsionoomiliselt suurima talendiga ja tehniliselt parim. Ma vean 1988. aasta sügisel Tartu Ülikooli staadionil ajakirjanike kümnevõistluse viimast ala, 1500 meetri jooksu Donatas Narmonti (vasakul) ja Andrus Nilgi ees, taamal veab ülejäänute ees hiljutine ERRi juhatuse liige Hanno Tomberg. Jälgige liidri kehaasendit: puusadest tõstetud, ei vaju läbi, selg sirge, keha kergelt ettepoole kaldu, tõukejala maksimaalne sirutus, etteliikuva jala ideaalne kõverdus põlvest. Kus on puudus? Õlgade liigne pöörlemine.

1988. aastal Tallinnas Kadrioru staadionil jooksmas oma elus ainukest korda 2000 meetrit. See distants, nagu pildilt näha - ülesvõte on tehtud jooksu lõppfaasis -, oli mulle liiga pikk. Aeg tuli 5.53. Nii pikaks maaks vastupidavust lihtsalt ei jagunud. Mu akumuleeritud maht oli sisuliselt olematu. Alustasin ju jooksutreeninguid alles ülikooli esimesel kursusel.

Kohe on näha, et 1000 meetrit oli mulle palju võimetekohasem distants. See pilt on samuti 1988. aastast ja samuti Kadrioru staadionilt, kui olen alustanud tagasirgel, 300 meetrit enne finišit kiiruse kogumist.

Sellel pildil on näha üks ilmsemaid puudusi, mis takistas mul kiiresti jooksmast. Märkate seda? Jah, puusad on kinni. Võrrelge esiplaanil Vahur Kersnaga, kuidas tal jalg puusast ilusasti ette liigub. Ühtlasi näitab see 200 meetri jooksu kurvis tehtud pilt, et sprint polnud absoluutselt minu ala. Siin on ka näha, kuidas mu asend on madalaks vajunud. Mu 200 meetri mark jäi vaid 24,5 sekundi kanti. Aga kui paljud teist jooksevad kiiremini?

Pärast järjekordse võistluse lõppu hinge tõmbamas. Jalgade pikkus ja proportsioonid ning füsionoomia lubanuks ilmselt märksa kiiremini joosta, kui tegelikult suutsin. Liiga hilise alguse ja vähese treenimise süü, ei muud.

 

Ainult üks mees suudab pärast ajakirjanike kümnevõistluse 1500 meetri jooksu püsti seista. Võitja. Parim. The man, who has legs. Vasakult: Vahur Kersna, Mart Soidro (mitme korvpalluri elulooraamatu autor), Priit Jõgi, Andrus Vaher (Äripäev), Priit Pullerits ja Donatas Narmont
******

Jaanus Laidvee in Mill Creek Canyon, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Pullerits: Kõik spordimehed on putinlased!

May 12, 2014, 12:11 am

≫ Next: Pullerits: Kas enesealahoiuinstinkt tõmbab spordis pidurit?

≪ Previous: Pullerits: Mida pakkuda vaestele jooksjatele innustuseks?

$

0

0

Lasin asjal mõnda aega rahulikult olla. Kuid ega aeg kõike siiski kustuta. Kui Eerik-Niiles Kross IRList paar nädalat tagasi lajatas Postimehes neile, kes ei poolda homoabielusid – ärme hakkame siin ajama seda soga, et kooselu ei tähenda veel abielu, sest selge on see, ja see on ka seaduseelnõu seletuskirjas sisuldasa ära öeldud, et pikemas perspektiivis on Eesti siht homoabielude seadustamine –, on ühes paadis Putiniga, siis... olgu pealegi. Õiget spordimeest see ei heiduta.

Tollesama Postimehele antud usutluse lõpus räägib Kross Eesti vähesest tolerantsusest. Eesti keeles on selle vasteks sallivus. (Tahaks näha, kui suur oleks Euroopa riikide sallivus, kui neil oleks samuti rohkem kui kolmandik rahvast muukeelne ja suuresti ilmselt ka muumeelne.) Umbes kuu-poolteist tagasi tsiteeris Postimees välisküljel Angela Merkelit, kes ütles, et Euroopa väärtuste nurgakiviks on just tolerantsus.

Ja see ongi Euroopa puhul see, mis teeb ta nõrgaks (mida näeme ilmekalt Euroopa impotentses reaktsioonis Venemaa agressiivsuse vastu) ja naeruväärseks (nimetus Geiroopa sai veelgi suurema templi otsa ette pärast pühapäevast Austria habemega naise või naiseriideis mehe võitu Geirovisiooni tsirkusel).

Õiged spordimehed ei samasta end tolerantsist hullunud nõrga Euroopaga, vaid pigem samastavad end Putini jõulise Venemaaga. Lubage, ma seletan.

Alustame sellest, miks paljudele inimestele meeldib tolerantsus, eesti keeles sallivus. Sest tolerantsus on nõrkadele, pehmodele, lödipükstele, toslemitele, neile, kel puudub vaimu- ja tahtejõud, kes ei suuda enda nõrkustest üle olla. Euroopa on selliseid täis. Kui neid tekib kriitiline mass, nagu Euroopas on tekkinud – pehmed, poolsootud uusmehed, öäkk! –, siis nad tahavad, et nendesugused kujuneks normiks. Ja siis kehtestubki mall, et igasuguseid mittemehelikke karvaseid ja sulelisi ja muid sääraseid nõrku tuleb parnassile tõsta – seda sõna otseses mõttes: meenutage, kuidas Austria naeruväärse tüübi võit kuulutati kui Euroopa progressi ilmseimaks kinnituseks, tuleviku helgeks lootusekiireks.

Milles on probleem? Probleem on selles, et idas on mehed, kes tõlgendavad seesuguseid «progressiivseid ilminguid» puhtakujulise allakäigu, nõrkuse, dekadentsina – ja see on meestele idas üksnes kinnituseks, et vajadusel, vaid väikseima tahtmise korral, võivad nad lögipükslikust Geiroopast uljalt üle sõita. Ehk otse öeldes: Euroopa tolerantsus ohustab Eesti riiklikku ja rahvuslikku julgeolekut. Sest mida tähendab tolerantsus? See tähendab leppimist, allaandmist, mõistmist, alistumist – kõike seda, mida tugev tõlgendab nõrga ekstranõrkusena.

Aga kui põrkuvad pehme ja tugev, siis võidab alati tugev, jõuline. Tugevus ja jõud on idas, mitte läänes.

Mida teha? Nagu alati, tuleb alustada iseendast. Alustada tuleb sellest, et jääda iseendale kindlaks, mida iganes see kahtlase taustaga Kross, kes on roninud IRLi teki alla, ja paljud teised tema mõttekaaslased, meile peale suruda üritavad ja kuidas iganes nad meid sildistada püüavad. Niisiis, miks ei ole spordimehed tolerantsed, vaid on pigem putinlased?

Sest spordimehed ei ole pehmod. Sest spordimehed usuvad enda jõusse, enda suutlikkusesse. Sest spordimehed teevad enda võitlusvõimekuse arendamiseks trenni. Sest see, kui kõva on keegi, on spordimeeste hinnangul tema tõeline mõõdupuu (mitte see, kui pehmo on keegi). Sest tõeliste meeste konkurentsis, juba ammustest aegadest, valitseb seadus, et kõvem on see, kes on sitkem, vastupidavam, kiirem, agressiivsem. Need on omadused, mida hindab Putin, ja need on omadused, mida alavääristab ja -tähtsustab Euroopa. Panemata tähele, kui nõrgaks ja haavatavaks ja alandatuks ta sedasi end teeb nende silmis, kes on tema surmavaenlased.
*
Veel Euroopa haiglaslikust nõrkusest. Kolleeg Neeme Korv kirjutas Postimehes kolumni, kus tõi välja, et Euroopas on «enese suhestamine kohaliku jalgpallikultuuriga peaaegu et vältimatu». Ehk Euroopas identifitseeritakse ennast selle kaudu, millise jalgpalliklubi poolehoidja sa oled. «Tule, taevas, appi!» nagu hüüatas pikaajaline ja edukas Eesti endine peaminister. Täielik lasteaed Euroopas! Täiskasvanud inimesed ei leia endale elus muud pidepunkti, kui mingi jalgpalliklubi... Tänan väga, sellise Euroopa osa mina küll olla ei taha.

Aga jah, ma ei kuulugi oma mõttemaailmalt dekadentlikku ja allakäinud Euroopasse. Nagu loodetavasti enamik tõsiseid spordimehi, kellega ma Jõgeva rattarallil ja teistel, vähemtähtsatel ratta- ja ka suusavõislustel jala joonele panen, et selgitada, milline mees tegelikult mida väärt on. Elagu vastupidavus, kiirus, sitkus, meelekindlus, jõud, tahtejõud, agressiivsus!
*
Jah, tänane sõnavõtt on karm. Kuid ma kirjutan ilusaid lugusid ka – vaadake seda siin!
******

Mill Creek Canyon, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ukrainas tõmbavad venemeelsed masti Vene lippu, Euroopas tõmbavad homomeelsed masti homolipu - nagu sel pildil Londonis Trafalgar Square'i lähedal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Euroopa uus esindusnägu, Eurovisiooni lauluvõistluse võitja Conchita Wurst Austriast. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Venemaa 17-aastased kaksikõed Anastassija ja Maria Tolmatšjova trotsimas Eurovisiooni lauluvõistlusel vapralt ja uhkelt Euroopa vaenulikkust. Foto autor: ITAR-TASS / Scanpix
Foto 4: Euroopa dekadentsi esindajad Eurovisiooni lauluvõistlusel. Kas neist meestest oleks Venemaale vastuseisjaid? Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kas enesealahoiuinstinkt tõmbab spordis pidurit?

May 14, 2014, 2:56 am

≫ Next: Pullerits: Mida näitas kontrollsõit ehk kuidas ikkagi sõita kapsaks?

≪ Previous: Pullerits: Kõik spordimehed on putinlased!

$

0

0

Aasta tähtsündmuse, Jõgeva rattarallini on jäänud vaid kümme päeva, osalejate nimekiri muudkui pikeneb – kui sind pole Jõgeval, siis ära tule pärast rääkima, et oled rattamees, nagunii keegi ei usu –, aga kahe viimase päeva sadulakilometraaž: null. Mis toimub?

Ampluaa lihtsalt laieneb. Eile, teisipäeval – jah, see võib teile tunduda absoluutselt uskumatu –, juhtisin Tallinnas Kumus rahvusvahelist transpordikonverentsi, osalejate seas tuntumaist Kaja Kallas ja Urmas Klaas ja Scania asepresident. Ainuüksi selle ettevalmistamine neelas üksjagu aega, näiteks esmaspäeval terve päeva teise poole. Maine on ju kaalul. Pühapäeval ostsin seks puhuks isegi uue Montoni lumivalge triiksärgi. Pärast üritust astus üks viksis ülikonnas mees spetsiaalselt ligi ja küsis: «Kas te hakkate nüüd lisaks ajakirjanikutööle ka ürituste juhiks? Ma olen käinud väga paljudel konverentsidel ja alati imestanud, kui igavalt neid juhitakse. See, mis teie tegite, oli hoopis midagi muud, suurepärane.» Aitäh!

Elu ongi selleks, et erinevaid kogemusi hankida. Seepärast ma ei kahetse kübetki, et ei saanud osaleda Tartu nn jooksumaratonil. On seal kaasa löödud juba küll ja küll, nii pikal kui lühemal distantsil, nii joostes kui kõndides. Enam ei paku see mitte midagi – oleks teab-mitmendat-korda ikka seesama. Milleks?

Pideva enesekorduse asemel tasub hankida uusi kogemusi, ja neid, kui otsida, tuleb muudkui juurde – ja see on lahe. Olgu need pikad ja huvitavad vestlused uue sotsiaalministriga, Eesti esimese ooperiagendiga või europarlamendist lahkuva kogenud saadikuga. Lisaks tuli konverentsi vaheajal kõne mulle tundmata numbrilt, kus paluti uuel nädalal ilmuda teatavale intervjuule mul.

Aga ikka üritan ka ratta selga saada. Eelmiseks nädalaks andis Rene Mandriülesande teha erinevat sorti kiireid lõike. Ütlen ausalt, ega neid nii palju teha jõudnud, nagu oleks tahtnud ja nagu küllap ka Mandri ette nägi. Teiseks, tunnistan ausalt, kahtlen mõnikord, kas ma üldse suudan lõike piisava kiirusega teha. Olen Mandri vihjetest välja lugenud, et peaksin olema pärast lõigusõite üsna kurnatud ja kaputt, aga näiteks pühapäeval, kui kavas oli kümme korda minutiline kiirsõit üle nelja minuti pikkuse rahuliku sõidu, ei teinud need kümme lõiku küll midagi hullu, nii et otsustasin: teen viis tükki veel. Ikka ei midagi. Sedasi tekkiski kahtlus, et äkki ei suuda küpses keskeas enam soolikaid asfaldile pingutada.

Esimest korda tajusin sisemist pidurit pisut rohkem kui kümme aastat tagasi, mil üritasin 37-aastaselt keskmaajooksjana väikest comebacki. Mäletan, kuidas nooruses suutsin joosta 800 või 1000 meetri nii põhjalikult pingutades, et pärast oli tükk aega paha olla. Aga siis, 37-aastasena, märkasin, et jooksin küll justkui täiega, aga pärast finišeerimist tõmbasin kolm-neli korda hinge ja elu läks rahulikult, vanaviisi edasi.

Huvitav, kas see on enesealalhoiuinstinkt, mis takistama hakkab? Nooruses, kui meri põlvini, tunneb ju inimene, et elu on lõputu ja võib seda kahest otsast halastamatult põletada. Aga vanemaks saades hakkad vist mõistma, kas või alateadlikult, et pole mõtet end koomaseisundisse piitsutada.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ei, see ei ole teisipäevane transpordikonverents. Siin on Priit Pullerits (paremal) SA Domus Dorpatensise populaarteaduslike seminaride sarja "Teeme tutvust" raames arutamas Eesti Spordimuuseumis koos (vasakult) Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna professori Vahur Ööpiku ja SA Eesti Antidopingu nõukogu liikme ning Tallinna Ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktori Kristjan Portiga dopingu üle. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Oo, California! California velotuuri osalised väntamas Mount Hamiltoni otsa San Jose lähedal. Fotode autor: AP/Scanpix

---

Pullerits: Mida näitas kontrollsõit ehk kuidas ikkagi sõita kapsaks?

May 16, 2014, 12:13 am

≫ Next: Pullerits: Ettevalmistusele joon alla - mida võib prognoosida?

≪ Previous: Pullerits: Kas enesealahoiuinstinkt tõmbab spordis pidurit?

$

0

0

Rene Mandri soovitas kolmapäeval: «Nüüd võid teha lähiajal kaks trenni, kus ennast täitsa kapsaks sõidad.»

Mis see tähendab? Ma pole ratta seljas vist kunagi kapsatunnet suhu saanud. Ja nüüd, vaevalt kümme päeva enne Jõgeva rattarallit, on vaja seda proovida.

Eile, neljapäeval, käisin pärast hommikust ülikoolitööd (8.15-9.45) ja päevast Postimehe-tööd pärastlõunal Ahhaa keskuses konverentsil, kus räägiti tehnoloogia arengutest spordis. Et ehk saab uusi ideid. Vähemalt töiseks kasutamiseks. Sai. Siis õhtupoolikul veel põhitööl otsad kokku ja poole seitsmeks koju. Seni oli päev möödunud konverentsi küpsistele tuginedes. Need said kohviga alla loputatud. Kodus ootas tatratangupuder, paar lihatükki lisaks, kruus piima ka. Kõht täis, siis riided selga. Kuna väljas puhus vile tuul ja sooja oli pisut üle kümne kraadi ja õhtu lähenes, siis suusakombe aluspesu peale ja selle otsa rattavorm. Ma ei saa aru neist, kes raha tuulde pilluvad ja ostavad igasugu eri riietusi, küll maastiku- ja maanteesõiduks, küll tempo- ja taastustrenniks. Ei ole eales kogenud, et miski jääb spetsiaalse riietuse puudumise taha. Jah, turundajail on mind võimatu ära rääkida. Ma olen meelekindel, vankumatu.

Niisiis, kõht täis ja pikad dressid seljas, kell pool kaheksa, maja ees näitajad nulli ja läks. Soojendus? Milleks see... Rattavõistlustel lükatakse ka ju kohe täiskäik sisse, ei ole seal mingit soojaks väntamist. Ja ega õues miinuskraadid ole, et peab mootorit soojendama.

Plaan lihtne: teha tavapärane 33,8 km kontrollring. Tallinna maanteed mööda välja, siis pööre Ilmatsalu peale, sealt Rahinge järve äärest Viljandi maanteele, kust omakorda Valga maanteele Külitsele ning sealt Tartu suunas tagasi, Lõunakeskuse eest läbi ja Ringteed pidi koduukse ette välja.

Tuul küljelt. Lipud kahe õlletehase logistikakeskuse juures plagisemas. Pärast Tiksojat tuleb tiksudes vastu Tartu Velo Klubi punt, üle kahekümne mehe kindlasti, kõik korrektselt paaris. Lehvitan neile. Mõni lehvitab ja naeratab vastu. Üldiselt on enamik keskendunud, sest noil algab poole kilomeetri pärast finiši «panemine».

Hoian algul mõõdukat tempot. Et kuidas seda kontrollida, kui mütologiseeritud pulsikella pole? Lihtne. Räägi iseendaga! Vabalt, probleemi pole: hingamine on normaalne. Reservi jagub. Ega see ju mingi võistlus ole.

Ilmatsalu peale ja Ilmatsalu teelt Viljandi maantee suunas keerates saan tagant küljetuule toetust. Nüüd läheb sõit palju mõnusama hurraaga. Poole tunniga, vaatan Suunto kellalt, saab 17,8 km läbitud. Keskmine kiirus seega 35,6 km/h. Aga kui Viljandi maanteelt kilomeetriks Tartu peale keeran, saan tunda vastutuule pidurdavat mõju. Heal asfaldil mõnusal laskumisel peksab tuul nii näkku, et ei saa 40 km/h-gi kätte.

Külitsel lõplikult Tartu peale keerates, kui lõpuni jääb ligi tosin kilomeetrit, annab vastutuul ränka piitsa. Kummardun madalale leistangi kohale. Algul hoian kiirust 33 km/h. Aga pikapeale hakkab hullu tuule mõju üha laastavamalt tunda andma. Püüan hoida kiirust 31,5 km/h. Tagant ei tule ka ühtegi suurt autot, mis tekitaks korrakski tuuletõmbuse ja lubaks kiiruse taas üles koguda. Vastupidi: vastu tuleb suuri autosid, mis justkui tuuleseina ette tõmbavad.

Jah, võtab vanduma, kui tuul kiirust alla tõmbab. Jah, ajan sadulast tagumiku püsti, et rohkem jõudu rakendada. Aga looduse jõud on lõputu, inimese jõud üürike. Liiati kulgevad kolm kilomeetrit enne Tartut kergelt ülesmäge, vast protsendi jagu. Lisaks on ümberringi avatud väljad. Vihastan tuule peale juba tõsiselt.

Lõunakeskuse ees saan küljetuule meelevalda. Meeleolu paraneb. Siit ei ole enam palju lõpuni, vaevalt neli kilomeetrit. Heidan pilgu kellale. Selge, alla tunni tuleb aeg igal juhul. Mis mu mullune parim stammringi aeg oligi? Ahh, oli mis oli, üks on selge: ega ajad võrreldavad poleks, sest nii rõvedates tuuleoludes, nagu seekord, pole ma tugevat treeningsõitu teinudki. Mullu tegin neid ringe ikka suvises enam-vähem tuuletuses.

Ukse ees löön aja seisma. 58.37. Kilomeetreid 33,8. Astun sadulast. Hmm, pidin ju kapsaks sõitma? Aga viga pole tuhkagi. Häda pole vähimatki. Tõmban paar korda sügavamalt hinge – tehtud. Tõstan ratta koju, siis duši alla. Pärast joon pool klaasikest apelsinimahla. Rohkem pole vaja. Ega see sõit läbi võtnud, kapsaks ammugi ei teinud. Kell saab üheksa. Toksin taskukalkulaatorisse mõned arvud – nii, keskmine 34,6 km/h. Sellise hullu tuule käes käib vist kah?

Pikk õhtu veel ees. Jõuab paljugi teha ja toimetada. Peagi ununeb, et ma üldse rattaga sõitmas käisin. Miski ei tuleta seda mingil moel meelde.
******

Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Taylor Phinney (USA, BMC Racing Team) tegemas võidukat soolosõitu California velotuuri viiendal etapil Pismo Beachist Santa Barbarasse. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: California velotuuri neljas etapp piki Vaikse ookeani rannikut Highway 1-l Montereyst Cambriasse. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: California velotuuri neljandal etapil piki Vaikse ookeani rannikut Highway 1-l on ratturid ületanud Bixby silla. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Bradley Wiggins (Inglismaa, Team Sky) California velotuuril kollases liidrisärgis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Markel Irizar (Hispaania) ja Danny Van Poppel (Holland, mõl. Trek Factory Racing Team) nautimas California velotuuril Pismo Beachi kailt vaadet Vaiksele ookeanile. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Ettevalmistusele joon alla - mida võib prognoosida?

May 19, 2014, 2:14 am

≫ Next: Pullerits: Maailma parim spikker laupäevaseks rattaralliks!

≪ Previous: Pullerits: Mida näitas kontrollsõit ehk kuidas ikkagi sõita kapsaks?

$

0

0

Kapsaks sõita – ja kaks korda? Siin peab olema mingi kommunikatsiooniviga. Ma saan aru igast sõnast, mida Rene Mandri mulle eelmise nädala keskel Jõgeva rattaralliks - auhinnafondi suurus ligi 3000 (kolm tuhat!) eurot - soovitas («Nüüd võid teha lähiajal kaks trenni, kus ennast täitsa kapsaks sõidad.»), aga kapsa mõiste jäi enda määratleda. 34,6 km/h ei ole kapsas, selge see.

Muidugi, oleneb oludest.

Laupäeval tegin selle kevade pikima sõidu. Kõigepealt Tartu A&T Spordi kaupluse kaudu Jõgeva maanteed pidi maale. Lasin poes esimese rehvi ringi vahetada: oli teine väga kulunud, ühest kohast, kus oli auk see – sügisel prognoosis legendaarne hooldemees Kalle Kirsiaed, et see rehv võib vastu pidada 100 meetrit, aga võib-olla ka 100 km, ent mul pidas sel kevadel vastu umbes 2000 km –, isegi punnitas mõlemast küljest survega välja; ning ostsin uue kiivri, sest vana, kui mäletate, sai mullu sügisel Jakobi mäe otsas kiirendades väikse matsu. Uus kiiver on... oi, ma ei peaks vist kuulutama, muutun liiga kergesti liiga äratuntavaks.

Jah, sõitsin maale, seljakott vajalike asjadega seljas. Viisin maal koti tuppa. Lugesin päikse käes tunnikese Vanity Fairi, lõõgastusin. Seal on huvitavad lood, näiteks kuidas ajakirjanikud Süüria sõjatandril kadunuks jäävad ja kuidas New Yorki ehitatakse Central Parkist lõunasse 70-90-korruselisi korterimaju. (Milline inspireeriv ajakirjandus!) Seejärel läksin luurele. Millisele, seda saate teada, pakun, et kahe päeva pärast hiljemalt. Igatahes kokku kogunes tol päeval ligi 104 km. Keskmine kiirus jäi umbkaudu 31 km/h kanti.

Pühapäeva õhtul otsustasin teha tolle teise kapsaks sõitmise, maalt Tartusse. Tuul oli tunduvalt kõvem kui laupäeval, puhus küljelt ja küljelt vastu. Aga nagu kuulsin Allan Orast kord ütlevat: tuul on tugeva ratturi sõber. Pärast Äksit, kui olin tükk aega leistangi kohale kummardades tööd rabanud, tõstsin pea ja nägin... kuidas kihutasin ühest Estonia kirjadega ratturist mööda nagu jänes kilpkonnast. Too ei jõudnud nii paljugi reageerida, et oleks tuulde võtnud. Sest tuul oli tol avatud lõigul raju.

Aga polnud see veel kõik. Jõgeva poolt Lähte tõusu rünnates imestasin, et poolde mäkke läksin kiirusega 47 km/h. 47 km/h! Silmamunad muutusid ümmarguseks, kui seda nägin. Kui mäe tipule lähenesin, oli kiirus endiselt üle 40 km/h. Oli 42 km/h. 42 km/h! Jah, ma oskasin olusid hästi ära kasutada.

Vastikus külje- ja vastuküljetuules läbisin 30,8 km uksest ukseni 53.50ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 34,3 km/h. Arvestades olusid: ei ütleks, et halvasti. Seda on selgelt tunda, et jõudu tööd teha on rohkem kui kunagi varem.

Nüüd, kui ettevalmistus on lõppenud, võib esitada avalikkusele analüüsimiseks koondaruande. Alustan eelmisest nädalast.

20. nädal: 222,5 km – 6:54.40 – keskmine 32,2 km/h
19. nädal: 262,6 km – 8:12.40 – keskmine 32,0 km/h
18. nädal: 251,7 km – 7:46.05 – keskmine 32,4 km/h
17. nädal: 310,0 km – 9:31.30 – keskmine 32,5 km/h
16. nädal: 275,9 km – 8:48.30 – keskmine 31,3 km/h
15. nädal: 202,5 km – 6:58.55 – keskmine 29,0 km/h
14. nädal: 184,7 km – 6:31.15 – keskmine 28,3 km/h
13. nädal: 198,0 km – 6:48.45 – keskmine 29,0 km/h
12. nädal: 182,7 km – 6:59.40 – keskmine 26,1 km/h
11. nädal: 137,2 km – 4:44.05 – keskmine 29,0 km/h
10. nädal: 144,9 km – 5:54.25 – keskmine 24,5 km/h (MTB)
09. nädal: 222,6 km – 9:05.45 – keskmine 24,5 km/h (MTB)

Kokku tosina nädalaga 2595,3 km. (Jätan lahti kirjutamata, milliseid lõike ja mis tempoga sõite olen teinud, kuna mul ei ole selleks Rene Mandrilt luba küsitud.)

Tavaliselt olen nii suure kilometraaži, nagu tänavu, kokku saanud suve lõpuks. Järelikult on see aasta läinud ettevalmistus hoopis teisiti.
******

 Find & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kergliiklustee Tartu-Jõgeva maanteel Äksi ja Tabivere vahel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kergliiklustee Tartu-Jõgeva maanteel Pikkjärve ääres enne Kaareperet. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pulleritsu võidusõiduratas Palamusel. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Maailma parim spikker laupäevaseks rattaralliks!

May 21, 2014, 6:37 am

≫ Next: Pullerits: Kuidas ERRi spordijuhi konkurss muutus jalgratta grupisõiduks?

≪ Previous: Pullerits: Ettevalmistusele joon alla - mida võib prognoosida?

$

0

0

Nüüd ei saa te küll enam süüdistada - alusetult, nagu alati! -, et olen egotsentrist ja arrogant, kes mõtleb ainult enda peale. Näete, mõtlen ikka konkurentide peale ka. Käisin möödunud laupäeval sõitmas Jõgeva rattaralli rada. Ei, mitte kogu rada, vaid seda osa rajast, mida tuleb läbida kolm korda. Ehk teha kolm ringi ümber Kuremaa järve (ühe ringi pikkus ligi 30 km). Siin allpool näitan ja kirjeldan ja annan vihjeid, mis ootab ees siis, kui olete pärast starti sõitnud Jõgevalt umbes tosin kilomeetrit kagusse, Kuremaa poole, ja teete täisnurkse pöörde vasakule. (Kui tahate pilte lähemalt uurida, siis tehke neil klikk, ja kui veelgi lähemalt, siis veel üks klikk. Piltidel nähtava kirjeldus on paigutatud piltide alla [mitte kohale!].)

Nii, siit algab ring ümber Kuremaa järve (jääb pildilt paremale). Kerge laskumisega lähenete Kuremaa alevikule – see asub taamal puude taga.

Kuremaa alevikku sisenedes algab kerge tõus, mis aleviku südames muutub üksjagu järsuks. Kuid see pole pikk. Kui hooga tulla, saab sealt mängeldes üles. Ponnistama ei pea. Heitke enne tõusu algust pilk vasakule: seal asub pargis Kuremaa mõisa peahoone (pildil).

Kui olete Kuremaa aleviku tõusust üles saanud, algab suurte puude vahel pikk ja sirge laskumine, kus kiirus võib vabalt küündida üle 50 km/h. Mäe otsas heitke pilk paremale: näete, seal on üks poolelijäänud kolmekorruselise korterimaja karp (pildil paremal). Sadakond meetrit edasi näete paremal värvikirevat hoonet – see on Kuremaa ujula.

Kui Kuremaa jääb selja taha, hakkab maantee keerama tasapisi, õrnalt tõustes paremale. Seal peab laskma tugevamad mehed ette tempot tegema – ja tõenäoliselt tuult murdma. Sest edasi tuleb ligi 5 km põldude vahel kulgevat teed. Mullusel rattarallil puhus seal vasakult, mis tähendab, et kõvemad väntajad võtsid härrasmehelikult vasakule ja nõrgemad või väsinumad said paremal nende tuulevarju nautida.

Põldudevaheline tee on lauge, puuduvad tõusud ja laskumised.

Nagu näete, pole tee kuigi lai. Kui nõrgematest tahetakse lahti saada, siis võivad tugevamad kasutada taktikat, et nad ei võta teel tuulepoolsesse äärde, vaid hoiavad pigem tee keskele. Siis on raske neile tuulde mahtuda ning igaüks peab suuresti enda eest võitlema.

Kui näete vasakul neid suuri karjalautasid – ja kui ei näe, sest vaatate vaid asfalti, siis ilmselt tunnete lõhna järgi, kui tuul puhub vasakult, et siinkandis käib kõva karjakasvatus –, siis teadke, et Palamuseni jääb umbes kilomeeter. Paremkurvi tagant kulgeb tee õrnalt-õrnalt vastumäge, aga siis, vahetult enne Palamuset, hakkab laskuma. Mullu võtsin seal teise ringi ajal üles kiiruse 55 km/h ja sõitsin grupil veidi eest ära. Palamusele sisenedes muutub asfalt veidi halvemaks: on krobelisemaid kohti, on asfaldilappe.

Kui Palamuse suur ristmik on selja taha jäänud, algab siit, alevikust väljudes kerge, umbes protsendine lauge tõus, mis kestab ligi 700 meetrit. Palamusel on kuues-seitsmes kohas olnud tee kunagi üles kaevatud, mis tähendab, et risti üle tee on pandud uut asfalti, kus ühenduskohad pole kõige siledamad, nii et pisut põrutavad. See on veidi ebamugav, ei hullemat.

Kilomeetri jagu Palamuselt välja saanud, ootab ees suur laskumine avarasse orgu, millele järgneb päris tummine tõus – see paistab taamal. Siin algav laskumine lõpeb kurviga paremale, kuid ärge kartke – sinna saab vabalt siseneda kiirusega üle 50 km/h, kui hoida ilusasti haneritta. Kurvis on küll mõned pikipraod, nendega tasub ettevaatlik olla, kuid närvi ei maksa minna. Eelmisel aastal, ehk mäletate, oli oru põhjas vastikult krobeline ja hüplik asfaldilõik. Nüüd on see kaetud musta värske sileda asfaldiga.

See on nüüd vaade üle õla tagasi orule. Kui hooga tulla ja õigel ajal pedaalidega vunki juurde anda, saab tõusul inertsist päris lihtsalt päris kõrgele välja jõuda. Teil tuleb poolel tõusul, hargemiskohas, hoida paremale (peatee läheb otse Luuale – see foto on tehtud peateelt). Sealt algab ilmselt tõusu kõige raskem ja järsem osa, kuid see pole pikem kui sada meetrit. Ent ärge arvake pärast selle läbimist, et olete tippu jõudnud: just siis, kui tundub, et nii, nüüd olen mäe otsas, näete, kuidas teile vaatab vastu veel umbes kahesajameetrine laugem tõusuosa. Mullusest mäletan, et just seal panid tugevamad gaasi juurde.

Kui olete tõusu tippu jõudnud, olge valmis kiirendamiseks – nii käis see igatahes mullu. Järgneb tempokas laskumine läbi metsa, kus kiirus küünib vabalt 60 km/h-ni. Olge seal ettevaatlik, sest esiteks on asfalt väga krobeline ja teiseks on väga paljudes kohtades keset teed augud. Hoidke silmad lahti, et te aukudesse sisse ei põruta!

Kui metsast välja saate, näete vasakul laia kollast põldu. Vaadake veel kord üle-eelmist pilti: näete, kuidas seal tee läheb korraks orgu ja tõuseb siis nukile? Too on koht, kus saate tagant tuulest välja tulles hästi rünnata. Nagu tegin seda mullu esimesel ringil. Kohe seletan – vaadake järgmist pilti.

Nii kui nuki otsa olete saanud, järgneb hoogne laskumine pöördega vasakule ning sealt edasi katab tuult vasakul laiuv mets. Andke gaasi! Umbes poole kilomeetri kaugusel näete ees taas väikest tõusuküngast – uskuge, ka tollest saate hooga üle. Olete jõudnud Pikkjärvele.

Pikkjärvel on huvitavaid kurve ning laugeid tõuse ja laskumisi. Kiirus läheb seal üpris suureks, aga kui riskite, heitke pilk paremale – siis näete sellist veekogu, nagu siin pildil. Pikkjärvelt väljudes tuleb kõigepealt puude vahel pööre vasakule ning siis vähem kui saja meetri pärast pööre paremale. Olge ettevaatlik, et parempöördes teelt välja ei sõidaks ega kedagi välja trügiks. Mullu oli seal kurvis ka lahtisi kive maas, kuulsin vist isegi kellegi rehvi lõhkemist, kuid möödunud laupäeval oli kurv võrdlemisi kivitu.

Kurvi edukalt läbinud, paistab ees ligi kilomeetrine sirge, mis lõpeb umbes kolmesajameetrise tõusuga. Tõusu otsas pöörate paremale. Olge ettevaatlik, sest too pööre on kohati kaetud liiva-tolmukihiga ja ka kivikestega. Sealt edasi järgneb veel ligi kilomeeter lauget tõusu – seda saab rahulikult sadulas sõita, kangutama küll ei pea. Mullusest mäletan, et pildil nähtav tõus oli vägagi salakaval, võttis paljudel hinge välja.

Pildil nähtavast kohast vasakul näete kulgemas Tartu-Jõgeva maantee uut lõiku ning sealt rattaralli rajale juhatavat haruteed. Tähelepanu: enne ristumist haruteega on maas palju peenikest killustiku, mis võib ratta alt ära lüüa, kui olete hooletud või liiga kergekäeliselt vingerdate! Ristmikult, kus tuleb teha väiksel künkal kaks lauget slaalomipööret (üks neist nähtav sel fotol), jätkate otse, Kaarepere suunas.

Asfalt on kergelt krobeline. Mullu oli Kaarepere lõigul mitmeid auke, aga nagu sellelt pildilt näete, on need nüüdseks lapitud. Fotol paistval sirgel saab arendada head kiirust, möödunud laupäeval sõitsin siin vaevata, mõnuga üle 40 km/h.

Kui eelmisel pildil näidatud sirge lõpeb pika kurviga paremale, avaneb teile selline pilt: kitsas metsavaheline tee, tolle lõpus paistmas tõus. Too on lihtne tõus: kui hästi ajatada, saate seal tuulemurdjaid kasutades vaevatult üles, ehk vaid kümmekonnaks vändapöördeks peate sadulast tõusma.

Nii kui olete saanud eelkirjeldatud tõusukesest üles, avaneb koheselt selline laskumine – saate veidi taastuda. Kui on palav ilm – ja ilmateade lubab, et tuleb palavus –, siis hoiduge siin sõitmast mustal pigisel asfaldil, ehkki see on siledam kui pinnakate. (Pigine osa on hästi näha ka järgmisel pildil piki teed.) Eelmisel laupäeval korjasin seal sulanud pigi rehvide külge ja pigi külge omakorda hulga terakesi, mis veeremist takistama hakkasid.

No nii, niipea kui olete teinud eelmisel pildil näidatud pöörde paremale, avaneb teile selline pilt: ees ootab raja kõige raskem tõus. See hakkab tasapisi muudkui ülespoole kerkima. Olge hoiatatud, et foto petab – siin paistab tõus vägagi lauge. Vaadake ees, vasakkurvi paremal küljel teeviita – vaat sealt õige tõus alles algab. Proovisin, kuidas seda sõita. Sain hakkama, kui ees hoidsin ketti suurel hammasrattal ja taga panin suuruselt teisele. Kui eest väiksele panna, kardan, et läheb liiga siblimiseks. Esimesel ringil soovitan kindlasti nii sõita, nagu siin just kirjeldasin. Eks järgmistel kordadel siis otsustate, kui palju jaksu jagub. Teeviida juurest jääb tippu veel ligi 200 meetrit, nii et see on terade sõkaldest eraldamise koht.

Eelkirjeldatud tõus on taas pettev: kui tundub, et kohe-kohe jõuate tippu, siis näete, et ees ootab veel umbes 200 meetrit lauget tõusu. Jah, toda saab ka sadulas võtta, aga uskuge, enamikul on selleks ajaks toss väga väljas. Nii et see on koht, kus need, kellel on jõudu, võiksid korraldada organiseeritud rünnaku, sest järgneb pikk laskumine, kus juhul, kui puhub veel vastutuul, saab üksteise alla ees tempot kruvides mahajääjatega selge vahe sisse tõmmata.

Laskumine Palamusele on tõesti pikk, vaat et kilomeeter. Mullu olid mehed raskeimast tõusust nii läbi, et keegi ei ilmutanud laskumisel initsiatiivi tempot teha. Läksin avaringil ise ette, aga keegi appi ei tulnud. Enamik kasutab seda laskumist hingetõmbamiseks.

Pika laskumise lõpus järgneb umbes 300-meetrine tõus Palamusele. Taas, kui hooga tulla, ei ole see kuigi kontimurdev. Igatahes mullu ei rünnanud seal küll keegi. Paremal mäe otsas, kui teil on jaksu kõrvale vaadata, asub Palamuse vallamaja, nn säästumaja (pildil).

Palamusel järgneb täisnurkne pööre vasakule – ärge seal rabistage, sest tee on kitsas, pööre järsk. Järgneval lõigul läbi aleviku tasub hoida paremale – seal on uus asfalt. Kuid ettevaatust: asfaldisse peitub mitu terava äärega ja libedat kaevukaant.

Kui Palamuse selja taha jäänud, järgneb hästi lauge, ligi kilomeetrine vähem kui protsendiline tõus üle preerialiku lagendiku. Mullu puhus siin tuul paremalt. Mäletan, et teisel ringil jäin halvale positsioonile ja pidin nägema kurja vaeva, et eessõitjate tempos püsida. Seega, positsioonivalik on Jõgeva rattarallil äärmiselt oluline. Sellist lagedat lõiku on veidi rohkem kui 4 km.

Lageda lõigu lõpus hakkab tee keerama tasapisi paremale ja siseneb umbes kilomeetriks metsa vahele. Siin saate arvatavasti veidi hinge tõmmata, kuid viimasel ringil olge valmis, et just siin hakatakse kiirendama, et tagasipöördeks Jõgeva peale saada parim positsioon. Vähemalt mullu nii juhtus.

Sellisel hõredal alleel saabki ring läbitud. Pärast esimest ja teist ringi tuleb jätkata otse, pärast kolmandat ringi aga pöörata väikse mäe all teravalt vasakule – sinna, kust paistab pildil valge auto. Sealt kulgeb ralli rada tagasi Jõgevale, finišisse.

Kas midagi olulist jäi märkimata?
******

Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kõigi Jõgeva rattaralli raja piltide autor: Priit Pullerits. Pildistatud 17. mai pärastlõunal 2014.

Pullerits: Kuidas ERRi spordijuhi konkurss muutus jalgratta grupisõiduks?

May 23, 2014, 11:00 am

≫ Next: Pullerits: Kuidas ma kaaslased tööle panin ja alistasin Sigvard Kuke?

≪ Previous: Pullerits: Maailma parim spikker laupäevaseks rattaralliks!

$

0

0

Marineerisin nõutud motivatsioonikirja ja CVd ikka päris mitu päeva. Kui nägin ligi kuu aega tagasi Postimehe spordiküljel kuulutust, et ERR otsib sporditoimetuse juhti, tabasin uuele juhile esitatud nõudmisi lugedes, et ohohoo, täidan need kõik. Lisaks, kuna nõutud oli magistrikraad, tabasin, et Eestis pole just palju neid, kes kuulutuses esitatud tingimusi täidaks. Sealt läkski mõte liikuma.

Aga motivatsioonikirja ja CV ärasaatmisega venitasin mitu päeva. Sest tegemist polnud kerge otsusega. Jah, olin varemgi kandideerinud, ja edukalt – näiteks Fulbrighti teadusstipendiumile või ajakirja Newsweek reporteriks USAs –, kuid töökonkurssidel polnud kunagi osalenud. Aga televisioon, Tallinn – see on hoopis midagi muud. Liiati polnud ühtki põhjust, miks Postimehest lahkuda ja töökohta vahetada. Kuid ilmselt lõi võitluskirg lihtsalt lõkkele.

Niisiis, õhtupoolikul päev enne tähtaja kukkumist panin meilitsi oma CV ja töökuulutuse teele.

Ja ei möödunud kahte minutitki, kui tuli telefonikõne. Helistati ERRist – ma ei saa öelda, kes, sest teatavates asjades tuleb säilitada diskreetsus ja konfidentsiaalsus, kuna vastasel korral võid tulevikus oma šansse õõnestada –, igatahes väga tipptasemelt, ja ei saanud tekkida mingit kahtlust, et helistajal oli ääretult hea meel, et olin oma kandidatuuri üles seadnud.

Loomulikult tegin enne kandideerima asumist paar telefonikõnet ERRi siseelu hästi tundvatele inimestele, et uurida, mida sealne sporditoimetus endast kujutab (õhkkond, suhted, leerid, hoiakud...), millised võiks olla ERRi ootused ning millised šansid võiks mul olla. Pakuti, et 50-50.

Selle nädala esmaspäevaks sain kutse vestlusele. Aga ajakirjandusel oli juba hais ninas. Laupäeva õhtupoolikul sain kõne ühest suurest lehest, kus ajakirjanik küsis, kas ma olen andnud avalduse ERRi spordijuhi kohale kandideerimiseks. Hmm, päris ebameeldiv kõne, sest tol hetkel teadis minu kandideerimisest vaid mu pere ning lisaks paar inimest, kellelt, nagu ütlesin, olin küsinud nõu. Ent süüvisin küsimusse, ja vastasin sellele, mida küsiti.

«Juba selles küsimuses on kaks asja täiesti valesti,» vastasin. Ja lisasin: «Ei, ma ei ole andnud avaldust ERRi spordijuhi kohale kandideerimiseks.»

Ajakirjanik proovis veel nii- ja naapidi küsida. Kuulasin ta küsimusi hoolega ja vastasin ka täpselt sellele, mida küsiti. Lõpuks päris ta, et olgu, kui ma pole avaldust andnud, kas olen selle siis äkki saatnud. Vastasin: «Ei, nii nagu ma ei ole avaldust andnud, ei ole ma seda ka saatnud.» (Vaadake selle sissekande algust: kandideerimiseks tuli ERRi läkitada motivatsioonikiri ja CV, mingit avaldust polnud nõutud.)

Tegelikult oli see lõbus vestlus, palju lõbusam, kui siin must valgel tundub. Mõlemad naersime. Me saime mõlemad aru, millest jutt ja kuidas asjad tegelikult on, aga seni, kui ma midagi ei kinnita, pole ka infot, mille põhjal uudist teha. Ja uudist ei soovinud ma seepärast, et mõni meediaväljaanne on küll viimane koht, kust Postimehe ülemused peaks mu kavatsuste kohta nädalavahetusel lugema. Sellistest asjadest tuleb isiklikult teatada. Ja teatada kavatsesin siis, kui olen ERRis vestlusel ära käinud.

Niisiis, esmaspäeval panin valge triiksärgi ja tumeda ülikonna selga ning punase lipsu ette – muide, Ameerikas peab lips olema tingimata ees, kui tahad, et sind üldse kellekski peetakse ja tõsiselt võetakse, erinevalt Euroopast, kus pealetungiva pehmonduse all on mehed end väga käest ära ja lõdvaks lasknud, käivad lahtise kaelusega ringi nagu vene platnoid vangilaagris – ja läksin kella poole kaheks ERRi peamajja. Washingtoni ja Newsweeki tunne tuli peale: ülikond, lõõskav päike, kõrged hooned Postimehe taga, nende vahel uluv tuul. Jõudsin kohale viis minutit ettenähtust varem – hilinemine olnuks viimane, mida endale sellistel puhkudel lubada võiks (ja see on taas üks asi, mida pehmostunud tänapäev kaasa on toonud; tudengitest olen hilinemist tõhusalt välja juurinud võttega, et igal hommikul algavad mul kontrolltööd täpselt kell 8.15 – kes hiljaks jääb, see esimestest küsimustest ilma jääb). Teatasin administraatorile oma nime, ja too, nagu ERRi personalitöötaja oli mind informeerinud, kutsus mulle kellegi vastu, kes juhatas mind tööintervjuule.

Minuti pärast astusingi saatja saatel ERRi nõukaaegsesse kitsasse, jõnksutavasse lifti ja sõitsin viiendale korrusele, kus minu edasijuhatamise võttis üle järgmine saatja – nagu korralikus spioonifilmis –, kes juhatas mind nõupidamiste ruumi. Tol ruumil, mille keskel on pruun piklik laud, on suured aknad, kust päike sisse leekis, nii et pintsaku võtsin peagi seljast. Ümber laua istus viis inimest, kes kõik tõusid ja ennast kättpidi tutvustasid – kuid kelle nime ma arusaadavail põhjusil taas öelda ei saa.

Intervjuuks oli ette nähtud pool tundi. Ja täpselt pool tundi see ka kestis. Selle sisu peab jääma nõupidamisruumi, ent nii palju võin mainida, et sain rääkida, kuidas võiks ERRi sporditoimetust arendada; millistest kriteeriumidest lähtudes langetada valikuid, mis alasid ekraanil näidata; milline on üldjoontes mu palgasoov jne. Tulemus, kas ma osutun valituks või mitte, lubati mulle teatada reedeks.

Vaevalt olin kella veerand kolmeks tagasi Postimehe toimetusse jõudnud, kui Delfist tuli kõne, kas ma kandideerin ERRi sporditoimetuse juhiks. Sealt edasi sai minu kandideerimine avalikuks. Nii et edasine sündmuste käik on ilmselt enamikule teada.

Tulemus tuli juba kolmapäeva varasel õhtupoolikul. Sain ERRist väga tähtsalt isikult kõne, kes teatas, et valituks osutus Rivo Saarna. See oli üllatav – mitte seepärast, et mind ei valitud. Ei, ma olin algusest peale üsna kindel, et valitakse Lembitu Kuuse. Seda võivad kinnitada kõik need, kes vahepealsetel päevadel minult küsisid, mis tulemusega minu arvates konkurss lõpeb. Üllatav oli Saarna valik seepärast, et ükskõik, kellega ERRi spordijuhi koht ka jutuks tuli, ei teinud mitte keegi panust tema peale. Enamik tunnistas, et ei teagi, kes see inimene on, et pole temast kuulnudki.

Nüüd peaks muidugi kahjurõõmsate heameeleks tunnistama, et läksin pärast tulemuste teada saamist koju ja a) nutsin kolm tundi patja, b) jõin end maani täis, c) peksin naist ja lapsi ning d) sõitsin rattaga 150 km, kuni pimedaks läks, jaks otsa sai ja maanteekraavi vajusin.

Tegelikult tuleb tunnistada, et vaagisin juba algusest peale järgmisi olulisi vastutegureid. Kuid ärge arvake, et need tähendaksid, nagu poleks ma konkurssi tõsidusega võtnud.

1. Kui ma selle konkursi võidaks, tähendaks see tõenäoliselt minu lõppu ajakirjanikuna.
2. Kui ma võidaks, pean end kogu naha ja karvadega pühendama spordile ja spordiajakirjandusele, aga ma tean, et mu huvid on tegelikult palju laiemad (eks te ole seda saanud näha siin blogiski, kui olete ette heitnud, miks põimin sporditeema sekka ka muid teemasid).
3. Kui ma selle koha saaks, tähendab see nädalavahetustest ilmajäämist, sest spordivõistlused, mida üle kanda ja kajastada, toimuvad peaasjalikult just laupäeviti ja pühapäeviti – ja järelikult ei saaks ma Eestis enam konkurentsi pakkuda.
4. ERRi spordijuhi töö, kui seda ikka korralikult ja pühendunult teha, ei jäta muuks ilmselt üldse aega: ei treenimiseks, ei blogimiseks, ei lugemiseks, ei ülikoolis õpetamiseks, ei ajakirjanduses sõna võtmiseks.

Kokkuvõttes võib öelda nii: ERRis sporditoimetuse juhi konkursil osalemine oli mulle nagu jalgratta grupisõidus kaasalöömine. Nimelt: Eesti ajakirjanduses askeldab ja siblib palju-palju inimesi, suur-suur hulk – see on nagu jalgrattaspordis peagrupp; nüüd läksin sealt mõneks ajaks atrõõvi – minust tehti uudiseid, kolleegid menusaates «Mehed ei nuta» jagasid ka oma toetust (aitäh teile!), inimesed kommenteerisid minu kandidatuuri, arutlesid ja vaidlesid selle üle – ehk rebisin grupist mõneks ajaks lahti ja tegin tempotki. Aga, nagu grupisõidus ikka, leidus üks mees, kes hoidis tasahilju varju, kuid tegi see-eest väga võimsa ja üllatava lõpu. Palju õnne talle esikoha puhul! Ja jaksu ja energiat ja julgust ja meelekindlust! Võidab alati parim.
******

Sand Flats Road, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits dopinguteemalisel arutelul SA Domus Dorpatensise populaarteaduslike seminaride sarjas "Teeme tutvust" Eesti Spordimuuseumis 23. aprillil 2014. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti Rahvusringhäälingut juhib Margus Allikmaa. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Marko Kaljuveer, Lembitu Kuuse, Anu Säärits ja Kristjan Kalkun Marko Kaljuveeri ärasaatmise peol 22. aprillil 2014. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Vasakul ERRi hoone Tallinnas Faehlmanni 12. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Rivo Saarna, ERRi sporditoimetuse uus juhataja. Foto edastaja: ERR
Foto 6: Luke Rowe (Team Sky) on California velotuuril peagruppi vedama asunud. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma kaaslased tööle panin ja alistasin Sigvard Kuke?

May 26, 2014, 1:53 am

≫ Next: Pullerits: Miks tõelised mehed harrastavad vastupidavusalasid?

≪ Previous: Pullerits: Kuidas ERRi spordijuhi konkurss muutus jalgratta grupisõiduks?

$

0

0

«Noh, kuidas mugavussport ka tundub?» küsis endine NSV Liidu koondise rattur Toomas Kirsipuu, asuursinine võistlusvorm seljas, kui Jõgeva rattarallil mulle järele jõudis. Sõidetud oli rohkem kui 15 km.

«Päris hästi,» vastasin talle. «Ainult grupp on liiga suur.» Võtsin sisse koha Kirsipuu selja taga ning liikusin tema tuules vasakult küljelt veidi ettepoole.

Tuleb ausalt tunnistada, et seni mängisid olud minusuguste keskmike kasuks. Pidulik start Jõgeva kesklinnast mootorratta taga tähendas seda, et kõvemad ei saanud «punni» kohe põhja vajutada. Viaduktile lähenedes avastasin end hämmastavalt eest, neljandast-viiendast reast. Aga rattureid oli ka terve tee servast servani tihedalt täis. See tekitas pisut kõhedust, nii et kui söakamad sõitjad jõulisemalt positsioonivõitlust alustasid, andsin neile targu eesõiguse.

Kui pärast viaduktilt laskumist mootorratas eest sööstis, läks kohe kihutamiseks. Kõik kergitasid tagumiku sadulast. Kiirus tõmmati paugust üle 50 km/h. Ent olud töötasid liidritele vastu.

Nimelt, kui grupp keeras paremale, Kuremaa poole, algas vastutuulelõik. Võib oletada, et eesmised nägid tempo kruvimisega kurja vaeva. Minu kõrval võttis koha sisse Paul Lõiv, sage trennikaaslane Tartu Velo Klubist. Jõudsin just mõelda, et ju siis olen õigel positsioonil, kui Lõiv teatas, et ettepoole peab saama. Aga see polnud võimalik – polnud kuskilt vaba ruumi minna. Ja kiirus püsis niigi suur, 50 km/h kandis.

Ei lagunenud grupp ka pärast Kuremaa aleviku väikest tõusu. Sest järgneval põldudevahelisel avatud lõigul tuli samuti pedaalida vastutuult. Jah, üle eessõitjate peade võis näha, kuidas väike sats oli ülejäänute ees pisukese edumaa saanud, aga muist gruppi püsis tihkelt koos. Seal Kirsipuu mulle järele jõudiski.

Otsustav lammutamine toimus pärast Palamuset, orust tõusule minnes. Oletasin, et saan tagant inertsist võimalikult väikse vaevaga võimalikult kõrgele. Kuid eksisin. Järsku oli kogu tee rattureid laialt täis, nende tempo käis alla, mistõttu ei saanud ma oma hoogu ära kasutada ning edasi tuli hakata tuimalt kangutama. Teravama nuki järel oli mul eessõitjatega veel side, aga seal, kus tõusu lõpuni jäi 150 meetrit, võeti paremal ketti – ja minu kandis läks see kett katki. Sain juba enne üles jõudmist aru, et nüüd on grupp eest läinud. Ja ta läks ikka väga kiirelt.

Pärast rääkis mulle Raido Kodanipork, Barcelona olümpia grupisõidu 9. mees, et sõidu alguses vajutasid eesmised ikka päris halastamatult ja valusalt ning võtsid toda esimest tõusu väga teravalt. Pole siis ime, et minuga juhtus see, mis juhtuma pidi. Ime on vaid see, et seda ei juhtunud veelgi varem.

Jäin laskumisel täiesti üksi. Kilomeetri pärast tuli paremalt Lõiv, kes, tundus, et püüdis meeleheitlikult gruppi kinni saada. Eks minagi vaatasin seda, kas eespool leidub teisigi pudenejaid, keda püüda ja kellega kampa lüüa. Pikkjärvel sain järele Pelotoni klubi sõitjale Marko Vilipsonile, ärgitasin teda endaga kampa lööma, aga ta lõi käega.

Pikkjärve 300-meetrise tõusu otsas sain kätte ühe Haanja Rattaklubi mehe. Samal ajal jõudis mulle tagant järele Pelotoni sõitja, naiste arvestuse liider Sille Puhu. Nii hakkaski minu ümber moodustuma gruppetto. Ütlesin äsjaleitud kaaslastele, et lähme ühtlase tempoga rivis üksteise alla vedades. Korjasimegi järgnevail kilomeetreil veel mitmeid pudenenuid oma seltsi.

Kaarepere ja Palamuse vahelisel tõusul saabus gruppetto võimekuse kontroll – et kui tugeva jalaga mehed siis kokku on saanud. Piidlesin konkurente nii ees kui kõrval. Ja nägin, et keegi ei tiku jõudemonstratsiooni tegema. Oletasin, et järelikult võin end gruppettos kindlalt ja mugavalt tunda.

Palamuselt läbi sõitnud, ei meeldinud mulle enam see, mis ma nägin. Igaüks sõitis nii, nagu heaks arvas. Võtsin gruppetto kõrvale ja jagasin korraldusi: «Kuulge, me peame mingisuguse süsteemi looma! Muidu tuleb tagant mõni grupp ja sööb meid ära. Võtame rivvi ja veame 200 meetri kaupa!» Lasin tagumistel endast tee servas mööda sõita ja ütlesin igaühele selge häälega: «Veame 200 meetri kaupa ühtlases tempos, siis vahetame!»

Ja ennäe, gruppetto hakkaski eeskujulikult tööle. Alati peab olema keegi, kes asju organiseerib, sest kaootika ja kakofooniaga ei jõua kuigi kaugele. Vaatasin korraks kella: 40 km sai läbitud 57 minutiga.

Kuid teise ringi algul Kuremaale lähenedes läks kord jälle käest. Liikumine muutus taas süsteemituks. Läksin Kuremaa tõusul uuesti kõige ette ja hüüdsin: «Kuulge, lõpetame selle pornograafia ära! Hakkame korralikult vedama!» Üks mees vastas, et tema ei jaksa, jõud on otsas.

Järgmisel, põldudevahelisel vastutuulelõigul sai selgeks, kes on meie umbes tosinaliikmelises gruppettos töötegijad. Kõige tugevama jalaga tundus Aldar Reinberk: kui tema ette läks, siis läks korralikuks sõiduks. Head tööd tegi ka Peeter Viirsalu, kelle pärast Kuremaad kinni püüdsime. Üllatavalt sitkelt vedas Sille Puhu, naiste arvestuse liider. Neljas, kes tööd ei põlanud, oli Anti Arak. Ja loomulikult mina, aktiivsest viisikust kõige vanem. Mis tagapool toimus, ega ma seda suurt tea, sest kui oma vahetuse lõpetasin, võtsin alati rivis neljanda-viienda koha, sest ei riskinud liiga taha taanduda.

Erinevalt eelmise aasta sõidust, kui käisin paar korda ees gruppi õrritamas ja kiirendamas, ei võtnud ma see aasta ühtegi sellist provokatsiooni ette. Miks? Ilmaolude tõttu. 30 kraadi palavust võib osutuda mõrvarlikult salakavalaks, kui korrakski üle pingutad. Mis siis, et määrisin enne starti nii käed kui jalad Moabist Utah’st ostetud päiksekreemiga paksult sisse; et võtsin kaasa kaks liitrilist pudelit, ühe vee ja teise SiS pulbrijoogiga; et võtsin kaasa Sponseri kummikomme, veega lahjendatud geeli ning A&T Spordist ostetud energiat andva ampulli; et mu riietus on hele ega aita seega kaasa ülekuumenemisele. (Miks on Pelotoni klubil must võistlusvorm? Palava ilmaga ei ole see ju põrmugi mõistlik.)

Kuigi tõusudel tundsin, et vähemalt pool käiku on veel varuks, hoidsin end rahulikult tagasi. Nii väiksest grupist sa nagunii kusagile ei lähe ja isegi, kui keegi kaasa tuleb, ei ole minekut kauaks. Näiteks teise ringi viimastel kilomeetritel, taganttuulelõigul pärast Palamuset, eraldusid kolm sõitjat vasakule ja saavutasid rohkem kui 50-meetrise edumaa, aga suhtusin nende minekusse kergekäeliselt – et nagunii saame nad kätte. Ja saimegi. Veidi hiljem küsisin Arakult, ühelt kolmikust, kas see oli ka tõsine äraminek, mille peale ta vastas, et ei.

Kolmandaks ringiks said ilmselt terad sõkaldest eraldatud, nii et meie gruppetto töötas ilma korraldusi vajamata. Aga eks ees käisid tempot tegemas ka ühed ja samad tegelased. Ma ei tegelenud üle õla vaatamisega, et kui palju meid järele on jäänud, vaid hoidsin kogu aeg esimese nelja hulka. Ent tunda oli, et paljudel on jaks kahanenud. Tunnistan, et tegin ise ka mõne vahetuse kergemalt, et varu hoida. Aga kuna keegi minust ette ei kippunud, et kiirust juurde panna, siis võib oletada, et väike hingetõmme kulus teistelegi ära.

Kui viimast korda sai Palamuse läbitud, muutus sõit taas kiiremaks. Seda suuresti tänu Puhule, kes läks avatud sirgel ette ja vedas kiiruse 38-39 km/h peale. Tuleb tunnistada, et sellest kiiremini poleks kitsas rivis eriti sõita tahtnud. Olin mõni aeg varem küsinud Arakult, et huvitav, kas keegi eest ära sõita ka üritab, mille peale ta kostis, et eks mõni ikka proovib. Ent polnud ühtki proovijat ega üritajat näha.

Tagasiteel Jõgeva pool vedasin enne pikka lauget tõusu, siis jäin paremale tuulevarju. Sedasi tundus pikalt kulgev tõus üllatavalt kerge. Tipus võtsin taas juhtimise üle, kummardusin siis allapoole, vaatasin kaenla alt tagasi ning nägin, et olin saavutanud järgnevate ees paarimeetrise edumaa. Instinkti ajel ajasin end sadulast ja tegin paar teravat vändapööret, nagu alustaksin finišispurti. Mõne hetkega sain 15-20-meetrise edumaa. Siis lasin jala sirgu ja võtsin vasakule. Ootasin grupi järele. Et mis oli selle äkkspurdi mõte? It was just a game. Teiseks, küllap tahtsin saata konkurentidele ka sõnumi, et mul on jõudu veel küll, ilma minuta ei maksa midagi ette võtta.

Mustvee maanteele vedasimegi Arakuga peamiselt kahekesi. Enne ärakeeramist püüdsime kinni kümnekordse Eesti meistri Sigvard Kuke, kes sai 20 aastat tagasi MMil grupisõidus 97. koha. Ent siis algas vastutuulelõik ning näha oli, et keegi ei taha end kulutada. Kiirus kahanes 31-32 km/h peale. Kui mehed enam ei taha või ei jõua, siis küll naine ikka jõuab. Mõnda aega vedaski Puhu, siis võtsin ise juhtimise üle. Kuni ringteelt maha sõites, enne viadukti, kiirendas tagant nagu lingust lastuna juunioride klassis võistlev Haanja Rattaklubi vormis Georg Kõivumägi.

Ei mäleta, et oleks teda kogu sõidu vältel rohkem kui ühe korra ees tööd tegemas näinud, ja sedagi vaid 200 meetriks. Peaaegu kõik ülejäänud mehed hüüdsid talle pahaselt järele, et kus sa lähed, kurat, leppisime ju kokku, et laseme grupi ainsal naisel võita. (Jah, oli küll selline kokkulepe, see kehtestati kolmandal ringil pärast Kuremaad, sest Puhu oli tõesti üks sitkemaid töörabajaid.)

Viaduktil võtsin Araku tuulde, kes omakorda hoidis Puhu tuulde. Ja läks nii – v.a Kõivumägi –, nagu olime kokku leppinud: Puhu lõpetas enne mehi (v.a Kõivumägi, kes jäi talle kahe sekundiga püüdmatuks) ja sai naiste arvestuses esikoha, mina sain Dünamo särgis Aivar Lehtmaa (ta tundus vahepeal ikka väga kurnatud näoga) ja Araku järel 79. koha, napilt enne lõpujoont õnnestus mõne sentimeetriga mööduda Viirsalust. Sigvard Kukk kaotas mulle seitse sekundit, meie gruppettos kõige kõvemat tempot teinud Reinberk 19 sekundit. Protokolli vaadates jäi me pundist lõpuks alles kaheksa sõitjat. Teiste seas, mulle märkamatult, astus kõrvale Paul Lõiv.

110 km aeg 2:59.05, koht 79., seenior 2 vanuseklassis 15., keskmine kiirus 36,9 km/h. Võitja keskmine kiirus oli 43,2 km/h. Mullu sain 107 km pikkusel distantsil aja 2:57.22, koht oli 69., seenior 2 vanuseklassis 21., keskmine kiirus 36,2 km/h.

Pärast sõitu tänasin Rene Mandrit, et ta jagas mulle kevadel pidevalt juhiseid ja aitas treenida, ent tunnistasin – mida olin varem omavahel juba paljudele maininud, näiteks Peip Reedile –, et minusugune võib minu eas, peaaegu 49-aastasena, treenida palju tahab, aga ega ma paremaks sõitjaks sellest saa. Mandri avaldas lootust, et ehk oli seetõttu vähemasti kergem.

Jah, vaadates, kuidas nii mõnedki vaakusid ja alla andsid, ei saa öelda, et mul oleks tekkinud hetkegi, kui tundsin, et aitab, enam ei jaksa. Igatahes andis Jõgeva rattaralli hea portsu enesekindlust pühapäevaseks Tartu rattaralliks.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (kollase kiivriga) alustab Jõgeva rattarallit. Foto autor: Sportfoto.ee. Avaldatud Sander Maasingu eestkostel.
Foto 2: Kohe sööstab mootorrattur eest ning Jõgeva rattaralli peagrupp võtab kiiruse üles. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.
Foto 3: Jõgeva rattaralli peagrupp esimesel ringil Palamuse järgsest orust tõusule minemas. Liidrist vasakul taamal kollase kiivriga Priit Pullerits. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.
Foto 4: Jõgeva rattaralli liidrid vastutuules tempot kruvimas. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.
Foto 5: Ka Jõgeva rattaralli kõvemate sõitjate hulgas leidus neid, kes kaaslaste tegevuse peale käsi laiutasid. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.
Foto 6: Ratturid Palamusel. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 
Foto 7: Ka Jõgeva rattaralli liidergrupis leidus neid, kes kaaslaste ja enda suutlikkuse proovile panid. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 
Foto 8: Ratturid Palamuse oru tõusul. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal.
Foto 9: Viisik teeb tööd. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 
Foto 10: Siin käib lõpuheitlus esikolmikukohtadest tagapool. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 
Foto 11: Nii võtsid lätlased Jõgeva rattarallil kolmikvõidu. Foto autor: Mihkel Jüri / Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 

Pullerits: Miks tõelised mehed harrastavad vastupidavusalasid?

May 28, 2014, 12:52 am

≫ Next: Pullerits: Kuidas vältida enda kooma ajamist?

≪ Previous: Pullerits: Kuidas ma kaaslased tööle panin ja alistasin Sigvard Kuke?

$

0

0

Mis alaga tegelevad tõelised ärihaid, tõelised alfaisased, tõeliselt suure raha liigutajad, et ennast tõestada? Ega te ometi arva, et nad mängivad labast ja proletaarset jalgpalli? Muidugi ei arva – nii palju on igaühel mõistust peas. Küllap aimate ka, millega nad tegelevad.

Jah, kui tõelised tegijad tahavad omavahel sotte selgeks teha, istuvad nad maanteeratta selga.

Peategelased:
William Ackman, 48, Pershing Square Capital Management riskifondi juht, vara koguväärtus 1,3 miljardit dollarit, lõpetanud Harvardi ülikooli;
Daniel Loeb, 52, Third Point Partners LLC riskifondi juht, vara koguväärtus 2,2 miljardit dollarit, lõpetanud Columbia ülikooli.
Lisaks veel pool tosinat jõukat ja edukat alfaisast, kes elavad Hamptonsis (ma ei pea ju ometi siin seletama nii elementaarset asja, mis on Hamptons ja kus see asub, ega ju?).

Ja nüüd lugege ise, mis edasi sai: see on Vanity Fairi veebiküljel loo «The Big Short War» esimese lehekülje all, vahepealkirja «It’s Not About the Bike» järel.

Nagu sellest loost näete, siis tõsised edasipüüdlikud alfaisased tegelevad just vastupidavusaladega. Mitte näiteks jalgpalliga. Miks vastupidavusaladega?

Aga sellepärast, et just vastupidavusaladel ilmneb mehe tõeline sisu. Sest vastupidavusaladel ilmneb mehe meelekindlus, tahtejõud ja muud kõige olulisemad isikuomadused, mis teevad mehest üldse mehe. Sest kui mees on võitleja, olgu äris või ükskõik, mis muul alal ta on leidnud oma kutsumuse, siis just vastupidavusalad aitavad arendada ja lihvida neid omadusi, mis on ka muus elus läbilöömiseks hädavajalikud.

Võib-olla, kui hästi otsida, leiate maailmas ka mõne eduka ja läbilöögivõimelise mehe, kelle kirglikuks harrastuseks on mängida jalgpalli. Aga pole mingi probleem leida maailmas tõeliselt edukaid ja läbilöögivõimelisi mehi, kes on vastupidavusalade pühendunud, lausa fanaatilised harrastajad.

See kõik ütleb mulle väga, väga palju. Loogiline, et inimesi tõmbab nende alade poole, kus ilmnevad nende parimad omadused, nende trumbid. Vastupidavusaladel ilmnevad tõeliste meeste parimad omadused.

Palju õnne, kõik vastupidavusalade harrastajad – te kuulute tõeliste, lugupidamist väärivate meeste hulka! Sest teis on sisu. Sisu nii spordis kui kindlasti ka muus, mis elus ette võtate. On suur au kuuluda teie väärikasse seltskonda.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ratturid Jõgeva rattaralli stardi ootel. Foto autor: Mihkel Jüri, Rattaprofid.Avaldatud Sander Maasingu loal
Foto 2: Ratturid Palamuse oru tõusu laugemal osal. Foto autor: Mihkel Jüri, Rattaprofid. Avaldatud Sander Maasingu loal. 

Pullerits: Kuidas vältida enda kooma ajamist?

May 30, 2014, 12:47 am

≫ Next: Pullerits: Kuidas ma tegin rattarallil elu sõidu?

≪ Previous: Pullerits: Miks tõelised mehed harrastavad vastupidavusalasid?

$

0

0

Laupäevaõhtune täiendus:
homseks mõned soovitused, kuidas sõita Tartu rattarallit - lugege siit!
*
Neljapäevane Õhtuleht: «[Eesti k]ahurvägi on Läti pommitamiseks valmis». Oli või? Mängust ei ühtki väravat, vaid üks väravahõnguline olukord kohtumise lõpus. Penaltitega kaotus 2:4. Nagu paar päeva tagasi ütlesin: olge, futbollihaiged, õnnelikud, et Gibraltari vastu viik saadi.
*
Rene Mandri on saanud valmis Jõgeva rattaralli video. Seal on ka kaks intervjuud minuga, üks enne sõitu ja teine pärast finišit. Tänu mu kollasele kiivrile olen ka esimesel 20 kilomeetril peagrupis hästi nähtav. Esimesel karmil tõusul, kus grupp ribadeks tõmmati, on näha, kui teravalt esimesed ründasid, ja on näha, et tõusu keskel läksin veel päris lootustandvalt.
*
Delfis tegi Ivar Jurtšenko koguni uudise minu avaldusest, mille esitasin pärast Jõgeva rattaralli lõppu. Ehk Delfi neelaski sööda alla. Küll see käis kergesti.
*
Tänases, reedeses Tartu Postimehes ilmus mu kolumn «Tappa lödipüks», mis sai inspiratsiooni siin blogis paar sissekannet tagasi külvatud mõtteseemnest. Arvata võib, et see kolumn ajab paljudel harja punaseks. Või ei? Just äsja tuli telefonikõne, kus lugeja tänas väga selle kirjutise eest, et hästi on naelapea pihta tabatud. Ja seejärel sms: «Tere! Hea lugu lödipükslusest! Jagan Su mõtteid!»
*

Neljapäeval helistas Tiit Piiskoppel, Tartu rattaralli meditsiiniteenistuse ülem. Ta oli murelik: ratta- ja jooksuvõistlustel osalejad ajavad end järjest rohkem kooma. «Inimesed on jõhkraks muutunud,» nentis ta. Eriti problemaatilised on tema sõnul need, kes sõidavad pühapäevasel rattarallil teises kolmandikus. Esimese kolmandiku sõitjad on kogenud, nendega enamasti muret pole, avaldas ta lootust, ja viimase kolmandiku sõitjad on jällegi sellised, kes võtavad asja rahulikult ning endale tavaliselt liiga ei tee.

Ta hoiatas enne rattarallit – tegelikult on see hoiatus universaalne, mitte rattaralli-spetsiifiline – kahe asja eest. Esiteks, kui enne võistlust on olnud kas või kerge haigus või on enesetunne halb, olgu varuks kaks plaani. Plaan A: ei lähe üldse starti. Plaan B: osalen hästi ettevaatlikult.

Teiseks, pani Piiskoppel südamele, on võistluse ajal vajalik juua – juua ja süüa. Valdavalt tekivad rajal probleemid vedelikupuudusest ning sellest, et veresuhkur läheb n-ö alla. «Kui tunned, et on janu, on juua juba hilja – ega järele ei joo,» manitses ta.

Vedelikupuudusest tekkivad probleemid ilmnevad enamasti enne võistluse lõppu, tõdes Piiskoppel. Neil puhkudel muutuvad tema sõnul tavaliseks mitteadekvaatsed reaktsioonid, teadvushäired: näiteks öeldakse pärast, et ei mäletata viimastest kilomeetritest midagi.

Kogenud rattamehed soovitavad, et tunnis võiks juua liitri. See tähendab, et kui sõit kestab kolm ja pool tundi – siin on jutt ikkagi kiiretest sõitjatest, olgu rõhutatud –, läheb vaja kolme ja poolt liitrit vedelikku. Minu ratta raamil on kaks pudelihoidjat. Sinna mahub kaks liitrit. Jõgeva rattarallil, kus 110 km läbimiseks kulus minut alla kolme tunni, jõin kuumas ilmas tühjaks mõlemad oma pudelid. Puudu ei tulnud. Aga pärast kuulsin meestest, kes olid juba kahe ringi järel kuival ja jännis.

Veel üks soovitus: juua tuleks korrapäraselt, iga 15-20 minuti järel, mitte nii, et joote ühe korraga kõhu punni. Kui korraga liiga palju juua, võib tekkida iiveldus, hoiatas Piiskoppel. Kindlasti soovitas ta juua pärast geeli imemist või batooni hammustamist, sest siis imenduvad nood organismi paremini.

Ja veel üks asi, manitses Piiskoppel: jooma peab regulaarselt ka siis, kui on jahe ilm ning janu justkui ei tunnegi.

Omalt poolt lisan, et eks palju olene ka harjumusest. Olen jahedate ilmadega teinud kaasa küllaga Tartu Velo Klubi trenne, kus ligi kahe tunni jooksul pole võtnud ühtki sõõmu, ent ometi olen lõpus suutnud kõvasti tempot juurde kruvida. Ilmselt on mul väiksem vedelikuvajadus, kui paljudel teistel.

EMHI prognoos lubab pühapäevaks vahelduva pilvisusega ilma, kohati võib sadada hoovihma, puhub muutliku suunaga tuul 3-7 m/s, õhusooja tuleb 12-17 kraadi. Kui tõesti nii läheb, on see päris mõistlik rattasõidu ilm. Aga juhul, kui päike pilve tagant palju välja vaatab, on kasulik, märkis Piiskoppel, end päiksekreemiga sisse määrida, eriti heledanahalistel ja punapeadel ning neil, kel on palju sünnimärke. «Ja faktoriga 25-30, mitte faktoriga 15,» lisas ta.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tüdrukud vaatavad mullu Otepääl Tartu rattarallit. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jooma peab! Pudel pihku. Mullune Tartu rattaralli. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Juua-juua, võtke juua! Tüdrukud jootmas mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Hästi varustatud noor jootja mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

---

Pullerits: Kuidas ma tegin rattarallil elu sõidu?

June 2, 2014, 12:11 am

≫ Next: Pullerits: Suur küsimus neile, kes rajalt lahkuvad

≪ Previous: Pullerits: Kuidas vältida enda kooma ajamist?

$

0

0

Pühapäeva hommikul, vaevalt kaks tundi enne Tartu rattaralli starti, kui jalustasin maja ees kääbusšnautseriga, peatus minu ees Volvo maastur. Sellest väljusid kaks meest.

«Dopingukontroll,» ütles üks neist. Ja siis võtsid nad oma aparaadid välja.

«Palun väga, mul pole midagi karta,» vastasin.

Kell kolmveerand üheksa alustasin soojendussõitu. Kokku 32 minutiga ligi 15 km. Nii pikka soojendust polnud eales teinud. Aga ilma oli ka jahe. Eesti tippsõitjad Caspar Austa ja Allan Oras olid päev varem Tartu GP ajal mulle südamele pannud, et soojendus oleks korralik – Riia mäe tõusu ründamiseks ikka piisav.

Läksin, nagu ikka, esimeste seas stardialasse ja panin ratta oma grupi 201-300 esiritta. Pole mõtet ühtki meetrit lihtsalt ära anda. Siis vaagisin, mida selga jätta. Kompressioonsukad võtsin ära. Nägin soojenduse ajal, et enamik sõidab paljaste säärtega. Siiski jätsin rattasärgi alla Odlo pikkade käistega higisärgi.

Stardist paremalt kohe hooga minema. Paremalt seepärast, et saaks esimest pööret suurema trajektoori ja hooga võtta. Riia mäe tõusul ootan, kunas läheb raskeks. Saan seal vasakusse serva. Raskeks ei lähe. Ega lähegi. Ohoo! Egas muud kui üleval tempo üles. Esimesed, paistab, et ei ole põrmugi eest saanud. Kõik liiguvad ühtse suure massina, kiirus tiksub 50 km/h ligi.

Lõunakeskuse ringteelt maha – nonii, grupp hakkab pikemaks venima. Järsku märkan, et osad võtavad järgmist, Aardla ringteed vasakult. Mõtlen pool sekundit ja sööstan tollesse rivvi. Teine ringtee saab võetud täishooga ja küllap pääsen ettepoole. Variku viadukti tõusu alustades vaatan: spiomeeter näitab 52 km/h. Tõusu lõpus vaatan uuesti: 47 km/h.

Kui lõpeb hea, laudsile asfalt, ja tee aheneb, kostab eespoolt röökimist. «Kukkumine!» kaigub üle grupi. Kraban pidureid. Saan pool meetrit enne, kui maaslamajale sisse sõidaks, hoo kinni. Panen parema jala maha. Kardan, et kohe-kohe rammib keegi mulle tagant selga. Olen instinktiivselt pauguks valmis. Keegi sõidabki mulle oma esijooksuga säärde. Õnneks mitte valusalt. Manööverdan kukkunuist ruttu mööda, istun taas sadulasse ning võtan hoo üles. Peagrupp ju vaja kinni püüda. Ise mõtlen: pagan küll, kas sinna kukkumisse lõppeski mu nii üllatavalt hästi alanud sõit?

Tagant tuleb Haanja Rattaklubi mees Olavi Mõts (nr 96), kõva temposõitja. Ja veel paar hakkajat. Nii saame pärast Tõrvandi ristmikku peagrupi uuesti kätte. Läks õnneks!

Tatra oruni ei juhtu midagi. Paar korda vajutatakse eespool küll teravalt pidureile, nii et kärsahaisu on tunda, ent need on kerged ehmatused. Otepää suunda ära keerates mõtlen, kas nüüd läheb lõpuks tõusudel armutuks kihutamiseks ja esimesed vajutavad gaasi valusalt põhja. Ei, hoopis vastupidi. Nn karjalauda tõus saab võetud peaaegu vaevatult. Siis, viimasel tõusulõigul, kukub tempo sootuks alla. Vaatan: 27 km/h. Kiikan end sadulast kergitades ettepoole, mis toimub. Näen, et mäe otsas paistab mäefiniši märk. Selge, küllap passivad esimesed omavahel, kes mäefinišit läheb ründama.

Pärast Pangodit hakkab suur grupp taas kiirust koguma. Spidomeeter näitab pidevalt üle 50 km/h. Kuid raske ei ole. Tuleb olla vaid hoolas ja tähelepanelik. Pigem tunnen, et vajadusel võiksin juurdegi panna. Mahajäämise kartust küll ei ole. Kuid millalgi peavad esimesed tõsisema rünnaku ette võtma, sest peagrupp on ju hiiglaslik, vähemalt 200 meest (ja ehk ka kuskil mõni naine). Aga kus?

Oletan, et Otepääle viival tõusul. Seepärast sean end grupi servas vasakule, sest seal paistab rohkem ruumi. Ometi ei juhtu midagi fataalset. Võtan raske tõusu lausa istudes. Veidi ärevaks teevad Otepää pöörded, sest seal muutub rada kitsaks ning kiirus kukub hirmus aeglaseks. Aga niipea, kui kurvid selja taga, tõusen sadulast ja kiirendan ettepoole. Pärast Tehvandi staadionist möödumist olen jälle kindlalt peagrupis.

Otepää kõrgustikul hakkavad esimesed tuntavalt otsustavamalt vunkima ja littima. Paaril korral näen, et enam-vähem laugetel lõikudel tõuseb kiirus koguni üle 60 km/h. Olavi Mõts oli vaadanud pärast esimest sõidutundi oma rattakompuutrit: keskmine kiirus ligi 48 km/h.

Poole maani, Restuni, sinnani, kus on tagasipööre, on kõik kontrolli all. Aga nüüd algab pikk lauge tõus ja vastutuul ning grupp võtab tee paremasse serva ja venib pikaks-pikaks ketiks. See on ohtlik, sest kett võib kusagilt katkeda. Aga katkemine tuleb ootamatul põhjusel.

Ühtäkki kostab taas eestpoolt hõige: «Kukkumine!» Kõik krabavad pidureid ja valguvad teele laiali. Kuni jälle ketti ning tempo üles saame, on eesmised vahe sisse käristanud. Ikka korraliku vahe, sadakond meetrit vähemalt. Kilomeetri jagu püüan koos paari mehega päästa, mis päästa annab, ent peagi taipan, et päästa ei anna siiski midagi – sedapuhku on rong läinud. Ja peagi lõpeb ka mahajäänute jaks. Tuleb leppida saatusega. Ja hakata moodustama uut gruppi.

Kuna olin püüdnud ees kõvasti peagruppi püüda, lasen nüüd teistel tööd teha ja võtan rahulikult koha sisse tagapool. Sihvale jõuan uues grupis umbes kahekümnendana. Üritan aru saada, kui tugev me grupp on ning kes on seal võimalikud tegijad. Et hoida kõvemate ligi ja vältida veelkordset mahajäämist.

Pühajärve rollerirajal hakkan positsiooni paremaks sättima. Tean, et seal ootab karm, järsk tõus. Sinna ei tohi minna kõige ees, sest siis tullakse tagant hooga mööda. Ja sinna ei tohi minna ka kõige taga, sest siis võidki jääda maha.

Saan järsust tõusust üllatavalt kergelt üles; eest ei pea isegi väiksele hammasrattale vahetama. Jõuan üleval veel kiirustki lisada ja lähen uljalt laskumisse, sest tunnen rada, ja pääsen rivis 7.-8. positsioonile. Hoiame hanereas kiirust. Loodan, et ehk õnnestub osa grupi liikmeid maha raputada. Kiirpilk üle õla näitab, et paljud püsivad siiski kannul.

Otepää aedlinna tõusu võtan jõudu säästvalt, sest kilomeetri pärast ootab raske ja järsk tõus Otepääle, mis on varasematel aastatel mulle mitmel korral kriitilisi hetki tekitanud. Seekord saan sealt poolmängeldes esimeste seas üles ning jõuan läbi Otepää sõites eesmiste tuules koguni rahulikult kiirust koguda. Püsin kindlalt esikümnes. Ja jaksan Palupera peale keerates kohta veelgi parandada.

Tunne on hämmastavalt mõnus ja kerge, enesekindelgi. Esimesel tõusul pärast Otepääd lähen grupis peaaegu kõigist mööda ning järgneval laskumisel haaran koguni liidrikoha. Kõrvalt paistab, et veel paar meest, näiteks Peip Reedi (nr 103) ja Andres Kulbin (nr 263) Pelotoni klubist, on täis otsustavust midagi ära teha.

Reedi korraldabki karusselli. Mulle jääb mulje, nagu tahaks ta paar kaaslasega ülejäänuil eest sõita. Aga pärast oma vedamiskorda saan aru, et karusselli mehed on minust märksa kõvemad sikutajad. Ütlen neile otse ja ausalt, et kuulge, olen teist nõrgem, hoian lihtsalt teie sappa.

Oleks ma söandanud selja taha vaadata, oleksin näinud, et tegelikult istus kogu ülejäänud grupp minu selja taga. Mingit eestmineku lootust polnud.

Pärast Palupera pööret laseb grupp tempo alla. Ühtäkki ei tahta keegi enam innuga tööd teha. Eks üksjagu on süüdi ka vastutuul. Nii pääsen minagi ette. Kohati küünib tempo vaid napilt üle 30 km/h. Küsin kaaslastelt, ega keegi tagantpoolt tulija meid äkki alla neela. Nad välistavad selle võimaluse, väites, et esiteks olime seni liikunud hea kiirusega ning teiseks, vaevalt jälitajad suurema kiirusega sõidavad.

Enne Elvat võtavad grupi liidrid metsa vahel taas kiiruse üles, tõmmates ees rohkem kui 40 km/h-ga. Keegi teadustab, et grupis on ligi 80 meest. Seetõttu kiirendan paaril korral ettepoole. (Pilk lõpuprotokollile näitab hiljem, et vaevalt oli me grupis olulist rohkem kui poolsada sõitjat.)

Peip Reedi oli Hellenurme kandis lubanud, et pärast Elvat hakkab grupp taas korralikult tööle. Mitte just kohe pärast Elvat, nagu selgub, aga pärast Tõraveret küll. Reedi eestvedamisel hakkavad kaheksa-üheksa meest ees karussellitama. Nagu Andres Kulbin pärast vip-telgi söögilaus ees tunnistas, siis eelkõige selleks, et mind maha raputada. Jään karussellist välja, mis tähendab, et pean koos teistega paremal teeservas, valge äärejoone ja kruusa vahel parima võimaliku positsiooni pärast võitlema. Reedi seletab pärast, et selline võitlus on palju kulutavam, kui ees karusselli sõita.

Enne Tartu-poolset Nõo risti, laugelt tõusval reljeefil, lasevad mõned mehed eespool grupi peaga vahe sisse. Märkan seda, tõusen sadulast ja vajutan juurde, ise mõeldes, et ei tohi maha jääda, ei tohi maha jääda, kannata ära. Ent tuul puhub vastu, tee muudkui tõuseb ja ees tehakse karusselli. Mõned mehed väljuvad minu tagant tuulest, üritatavad samuti, ent peagi tõdevad, et karussellimehed on oma tahtmise saanud ja «seljakoti» sisu vähendanud. Oma rumalus... Olin lootnud, et kui seni olid minu ees sõitjad karussellitajatel tuules püsinud, jäävad nad sinna lõpuni. Aga kellelgi sai eespool jaks otsa.

Tõmbame kilomeetri jagu veidi hinge. Siis tuleb vasakult Hannes Veide (nr 58) ja hakkab grupi ees tööle. Kohe rivistuvad viis-kuus meest talle sappa, mina nende hulgas. Kes teab, äkki õnnestub... Proovida igatahes tuleb. Keegi hõikab enne Külitset: «Priit, sinu etteaste!» Võtan oma vahetuse üle ja näen, et liigume eesmistele tõepoolest kõvasti lähemale. Pakuks, et vahe kahaneb vaid 50-70 meetrini.

Aga pärast lennujaama teele pööramist pole enam neid, kes korralikult veaks. Igaüks tegutseb omaette. Ees valitseb ilmselgelt kaootika. Kui õigesti mäletan, siis Mikk Tootsi (nr 61) kiirendab enne raudtee ülesõitu ning üritab üksinda midagi ette võtta – tuul puhub ju pooleldi tagant. Kuna kõik lasevad luuslanki, ajan end samuti sadulast ning spurdin Tootsile järele. Mõne aja pärast liitub minuga Veide. Aga see, tunnistagem, on kõik koordineerimata tõmblemine. Kilomeeter enne lennujaama tõden ja ütlen teistelegi, et ei saa me eesmisi kätte. Kõik nõustuvad.

See tähendab, et edasi ei maksa meeleheitlikult rabada. Võtan Võru maanteel umbes kümnendal positsioonil teiste tuulde. Ainus mure on, et uuel rajalõigul keset teed sätitud punavalgeile torbikuile mitte otsa sõita. Keset teed seatud suurest sinisest valge noolega liiklusmärgist saan napilt, järsu jõnksuga mööda. Pärast seda jääb veel ohtlikumatest kohtadest läbida vangla-kurvi ringtee, seejärel võib hakata lõpukilomeetreiks valmistuma.

Nüüd ei ole vaja rumalalt ja tarbetult lahmida. Püsin grupis teise kümne algul. Jälgin, et ei nihkuks ettepoole. Pole mõtet minna ette tuult murdma ja tempot tegema. Näen, et need, kes seda teevad, peavad kummargile tõmbama. Mõni teeb ees imelikke haake ja saab kohe tagantpoolt kõvahäälselt võtta, et sõitku otse. «Kurat, ainult 20 meest on grupis ja siis oskate ka mingi jama korraldada,» ütleb keegi. Hõikan samuti teistele, et sõitke otse. Kui sellised sõnumid levivad, siis küllap need ka distsiplineerivad.

Finišisirge alguseks enne Zeppelini keskust saan vasakus servas hea, neljanda positsiooni. Hoian ilusti esikolmiku tuulde, nende hulgas on ka Veide. Istun sadulas, veel on vara gaasi põhja vajutada. Loodan, et saan nende kannul turvaliselt ja hea kohaga üle lõpujoone.

Jah, turvaliselt saan küll, aga vähem kui sada meetrit enne lõppu hakkab tagant sõitjaid mööda tuiskama. Ja kui su külje alt tullakse, ega siis ise kõrvale tõmba, et ajaks ka kiirenduseks tagumiku sadulast. Lisaks, tobe ja valus oleks enne lõppu maoli panna. Lõpetan oma grupi keskel. Võtan selle koha, mis mulle jäetakse – 188. Ajaks 3:14.18. Keskmine kiirus 41 km/h. Ent 188. koht tähendab, et lähenesin oluliselt oma parimatele tulemustele Tartu suusamaratonil, mis on 146. ja 155. Nõo teeristis eest pääsenuile kaotab minu punt veidi rohkem kui minutiga. Võitjale koguneb kaotust vaid pisut üle kuraditosina minuti. Võrdlus mullusega: 250. koht ja keskmine kiirus 39,7 km/h. Edasiminekut on.

Mis veel hämmastab? See, et väsimust peaaegu polegi. Poole minutiga on enesetunne täiesti normis. Ühe veepudeli toon puutumatuna finišisse (no milleks ma selle küll lisaraskusena kaasa vedasin?), teises on paar lonksu veel põhjas. Geele ega batoone, kummikomme ega magneesiumiampulle ei tarbinud ühtegi. Väga väheste kuludega sõit. See-eest kiire sõit. Elu parim Tartu rattarallil.
*
Tartu rattaralli kiirülevaate minu sulest leiab tänasest, esmaspäevasest Postimehest. Seal on avaldatud ka täielik lõpuprotokoll.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (keskel kollase kiivriga) Tartu rattaralli stardijoonel. Vasakul Priit Vare, paremal Veiko Artel (nr 239) ja Rain Lond (nr 261). Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (kollase kiivriga, heledas vormis) ründamas Riia mäe tõusu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattaralli peagrupp ründamas Riia mäe tõusu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu rattaralli peagrupp Pangodil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Martin Laas (nr 3) veab enne Otepääd jooksikute nelikut. Mehed on atrõõvis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 6: Paul Lõiv (nr 305) Tartu Velo Klubist, sedapuhku taas katkestajate leeris, nagu Jõgeva rattarallilgi. Mis juhtus? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Fotod 7-10: Sõitjaid Tartu rattarallil. Vaadake ja otsige, kas olete samuti kaadrisse mahtunud? Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 11: Priit Pullerits Tartu rattaralli algul Riia mäe tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Suur küsimus neile, kes rajalt lahkuvad

June 3, 2014, 8:15 am

≫ Next: Pullerits: Kas rattaralli on liiga ohtlik?

≪ Previous: Pullerits: Kuidas ma tegin rattarallil elu sõidu?

$

0

0

Rattamehed on ägedad värvilised mehed, mõnel on viimasel ajal suured prillid nagu hiiglaslikud kurja kärbse mustad silmad ees – eraldistardimeeste varustus, nagu mulle on seletatud –, Tartu rattaralli soojendusel nägin ühe tüübi maanteeratta esijooksul koguni ketaspidurit – ai-ai, millise skalpelliliku sirge lõike võib see teise mehe ihusse tekitada (no kujutage ette, kui selline teile kukkumise ajal tagant sisse laksab) –, aga kõige selle välise uuenduslikkuse taustal on üks küsimus, mis mind juba pikemat aega kummitama jäänud, kohati suisa painama.

Nimelt, hoolimata minu 188. kohast äsjasel rattarallil, mis iseenesest pole ju paha – jah, taguge see arv endale pea sisse, see jääb edasiseks verstapostiks sadadele –, annan endale selgelt aru, et on kümneid ja kümneid minust kõvemaid, sitkemaid ja kiiremaid sõitjaid. Kiitus neile! Kuid mitte kõik ei leia endas alati meelekindlust ega tahtejõudu lõpuni võidelda.

Vaat nüüd olgu põrutatud üks valus litter: olen märganud, et nii mitmedki mehed, kes põhimõtteliselt, vähemalt teoreetiliselt on tugevad sõitjad, annavad alla, löövad käega, lasevad jala sirgu, kaotavad motivatsiooni, minetavad tahtmise, vilistavad kõigele – ja kas ütleme selle nüüd otse välja (jah, ütleme küll!): muutuvad lödipüksiks! –, kui jäävad grupist, kuhu nad usuvad, et peavad tingimata kuuluma, nagu oleks see nende võõrandamatu inimõigus, mingil põhjusel maha.

Küsin, nagu küsiksid küllap paljud, kui vaid vaevuks nähtu üle juurdlema, nagu mina: miks?

Miks ilmutavad paljud sitked mehed, ilmselt lausa alfaisased, juba esimese tagasilöögi järel suurt, koguni ületamatut nõrkust? Miks nad arvavad, et lõpuni sõitmisel pole enam mõtet, kui ihaldatud grupist välja pudenevad? Muidu on kõik suured trennitegijad – tehku siis järelejäänud võistluse kestel järgnevate gruppidega koos trennigi, liiati arvestades, et nood on ju suutlikkuselt nõrgemad grupid kui see, millest nad maha jäid. Et hoiavad jõudu järgmiseks võistluseks? Aga miks nad siis üldse starti tulid, kui järgmiseks võistluseks energiat tahavad säästa? Liiati, kui nad oma ihaldatud grupiga lõpuni oleks sõitnud - ja ei maksa endale illusioone luua, et kõik nad oleks võidu peale vändanud -, oleks energiat kulunud igal juhul rohkem, kui järgmiste gruppidega koos pedaalides. (Ja ei, ma ei räägi sugugi ainult Tartu rattarallist, kus tulenevalt võistlusjuhendist võib rajalt lahkumisest veel kuidagi aru saada – sest paljud ei taha tulevaks aastaks kaotada head stardikohta; räägin ka teistest võistlustest, näiteks Jõgeva rattarallist.)

Oot-oot, las ma tuletan meelde, kui mitu võistlust olen ise katkestanud.

Mitte ühtegi! Mitte ainsatki!

Milles on te probleem, mure ja nõrkus, rattamehed?
*
PS: Nagu näete, oskan ka küsimärgita ja küsilauseta pealkirju koostada.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains (in background), Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits liikumas pühapäeva hommikul Tartu rattaralli starti. Veel on dressipluus ja seljakott seljas. Poole tunni pärast läheb kihutamiseks. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Tartu rattaralli stardijoonel. Temast paremal Veiko Artel (nr 239) ja Rain Lond (nr 261). Vasakult siseneb stardialasse Virgo Karu (nr 19). Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattaralli peagrupp, sh Priit Pullerits, Pangodis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas rattaralli on liiga ohtlik?

June 5, 2014, 7:08 am

≫ Next: Pulleritus: Uskumatu lugu Eesti nüridemokraatiast (a la Venemaa)

≪ Previous: Pullerits: Suur küsimus neile, kes rajalt lahkuvad

$

0

0

Nüüdseks on juba tuhanded näinud Tartu rattaralli verdtarretavat kukkumist, kuidas sinises võistlusvormis Tiit Laaneots (nr 2538) ei suuda ratast kruusalt asfaldile tagasi juhtida, esijooks hakkab libisema ning ta vajub ette Norman Vahtrale (nr 66), kes lendab üle turja teepeenrale – ja oi kui uhkelt lendab takkapihta veel Vahtra ratas. Hea, et mõlemad mehed nii palju terveks ja võitlusvõimeliseks jäid, et suutsid rattaralli lõpuni sõita. Laaneots sai 34. koha, Vahtra pidi aga taanduma 150ndaks.

Kõigil õnnetustesse sattunuil pühapäeval nii hästi ei läinud. Tiit Piiskoppel, Tartu rattaralli meditsiiniteenistuse ülem, ütles mulle, et tänavu oli rattarallil siiski hea aasta: võistluskeskuses pöördus arstide telki 32 inimest, võistlusel väljas olnud kaheksa kiirabibrigaadi said kokku tööd üheksal korral, seitse inimest tuli toimetada haiglasse. (Lisaks oli neli meedikute poole pöördumist lastesõidul ja seitse Tartu GP ajal.)

32 medtelki pöördumist on Piiskoppeli andmeil ligi 50 protsenti vähem kui mullu – osalt tulenevalt sellest, et ilm ei olnud seekord palav, väitis ta –, ehkki osalejate arv oli laias laastus sama. «Ei saa öelda, et oleks väga jõhker võistlus olnud,» lausus ta mulle, viidates esmaspäeval Postimehes minu sulest ilmunud reportaažile, mis lõppes Pelotoni klubi liikme Peip Reedi avaldatud mõtetega, et rattaralli on hirmutav üritus, sest seal lööb palju kaasa sõitjaid, keda ei tea ega saa usaldada ning kes tekitavad ohtlikke olukordi. Piiskoppel nentis, et algajal rattapedel, kes luges minu kirjutist, võis sellest tekkida kartus, et rattaralli on jube karm üritus, kuhu on targem mitte minna, sest seal juhtub kohutavaid kukkumisi.

«Vaidleksin vastu,» sõnas Piiskoppel. Ja tõi võrdlevat statistikat.

Jah, loetles ta, sel aastal murti rattarallil kaks rangluud, üks sõitja murdis sõrmeluud ja üks sai peapõrutuse (huvitav, mida ütleks too peapõrutuse saanu - või Laaneots? või Vahtra? - Õhtulehele, mis annab täna, neljapäeval, pikalt sõna neile, kes ei pea kiivri kandmist rattasõidul vajalikuks?). Seitsmest haiglasse viidust jäi õhtul haiglasse üks, kelle rangluu vajas opereerimist; teine rangluu murdnu oli Piiskoppeli andmeil Narva mees ning tõenäoliselt viidi ta kodulinna haiglasse.

Nüüd võrdlev haiglastatistika. Niisiis, tänavu viidi sinna seitse inimest, mullu – 11, tunamullu – 16, 2011. aastal – 12 ja 2010. aastal – 10. «Ei ulge öelda, et ärge rattarallile tulge,» resümeeris Piiskoppel.

Siiski, et põhjalikumaid järeldusi teha, tuleks kõiki eelpool toodud arve põhjalikumalt lahata: mis stardinumbriga ja mis ajaga sõitnud võistlejad pöördusid medteenistuse telki, millise probleemidega, mis numbritega võistlejad sattusid haiglasse jne. Just sellise analüüsi tulemusena saaks välja sõeluda peamised riski- ja ohukohad.

Piiskoppel tunnistas, et lühikese maa sõitjad andsid meditsiinipersonalile natuke rohkem tööd kui pika maa sõitjad. Põhjus on selles, pakkus Piiskoppel, et lühikesel maal osalejate hulgas leidub rohkem neid, kes sõidavad külje pealt süüdimatult gruppi sisse ja teevad seal, mida heaks arvavad. «Kui inimene natukenegi mõtleb, siis ta ei tee ju selliseid asju, nagu ta ei tee selliseid asju liikluses,» ütles Piiskoppel. Seega, vältimaks ohtlike olukordade tekitamist, ei pea tema väitel olema enne rattarallit tingimata grupis sõitnud, vaid piisab arukast käitumisest.

Samas, resümeeris Piiskoppel, ei saa kunagi teha rattasõitu täiesti ohutuks. «Selge see, et rattasõit on ohtlik,» kinnitas ta. «Asfalt, liha ja kiirus ei tee head koostööd.»
******

Jaanus Laidvee on Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Mehed ründavad Tartu rattaralli lõpujoont. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Tartu rattaralli algul Riia mäe tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rattureid Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pulleritus: Uskumatu lugu Eesti nüridemokraatiast (a la Venemaa)

June 6, 2014, 2:14 am

≫ Next: Pullerits: Milleks sportlastele stipp? Meile ka!

≪ Previous: Pullerits: Kas rattaralli on liiga ohtlik?

$

0

0

Jätame nüüd korraks spordi ja omavahelised arvete õiendamised kõrvale. Las ma räägin teile tõeliselt skandaalse loo sellest, kuidas Eestis demokraatia tegelikult «toimib». See ei erine mu meelest suurt Venemaast. Ja kui küsite, miks kirjutan sellest siin, spordiblogis, siis seepärast, et mujal ei lasta löögile. Aga eks püüdke tänapäeval infot kinni hoida! Good luck! Nii et siit see tuleb. Sest mind häirib ja riivab valusalt, et Eesti ajakirjandus, kus ma töötan, on antud teemat käsitledes olnud tülgastavalt erapoolik ja kallutatud.

Esmaspäeval peab riigikogu õiguskomisjonis tulema arutlusele kooseluseaduse eelnõu. Õiguskomisjon peab näitama sellele nn rohelist tuld, et eelnõu saaks minna riigikogu suurde saali esimesele lugemisele. Selleks peab õiguskomisjoni enamik olema selle poolt. Aga kes kuulusid eilse, neljapäevase seisuga kümneliikmelisse õiguskomisjoni, ja milline on nende meelsus kooselu seaduse suhtes:

Marko Pomerants – vastu;
Igor Gräzin – vastu;
Ken-Marti Vaher – vastu;
Peeter Võsa – vastu;
Eldar Efendijev – vastu.

Nagu näete, oli lootusetu, et kooseluseaduse eelnõu oleks esmaspäeval õiguskomisjonist läbi läinud.

Aga pole lootusetuid olukordi, kui mängu astuvad Eesti poliitikud. Eile tegi Keskerakond vangerduse, viies Efendijev õiguskomisjonist kultuurikomisjoni ja tuues kultuurikomisjonist õiguskomisjoni Yana Toomi, kes on olnud kooseluseaduse poolt. Kuid vähe sellest. Tänase, reedese info kohaselt peaks esmaspäevasel istungil Gräzinit asendama Imre Sooäär, kelle seksuaalsest orientatsioonist tulenevalt pole kahtlust, millisel seisukohal tema antud küsimuses on.

Vaat nii tehakse Eestis poliitikat ja seadusi!

Aga see, head Eesti inimesed, pole veel kõik.

Tuhanded inimesed on saatnud riigikogu neljale suurele fraktsioonile protestikirju kooseluseaduse vastu, aga riigikogu käsitleb neid kodanike saadetud protestikirju rämpspostina. Suurem osa elektroonilisi protestikirju on suunatud otse prügikasti. Need on riigikogu hinnangul spämm. Braavo, nii suhtleb võim rahvaga! Braavo, nii palju hoolib võim rahva arvamusest!

Kuulsin, et Siim Valmar Kiisler, viie lapse isa, on üritanud juba tükk aega teada saada, kes ja miks riigikogus need protestikirjad blokeeris, aga isegi tema pole sellele jaole saanud. Samas olen kuulnud, et siin pidi oluliselt olema mängus riigikogu tähtsa tegelase käsi, aga kuna mul tõendeid EN vastu napib, siis ei saa ka nime avalikult välja käia.

Ometi, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, ei ole seegi veel kõik.

Kas te teate, et siseministeerium ja justiitsministeerium on andnud kooseluseadusele puhttehnilises mõttes ülikriitilise hinnangu? Seda näeb näiteks siin, E-Õiguse portaalist (tehke otsingus päring "kooseluseadus").

Muidugi te ei tea seda, sest Eesti ajakirjandus sellest ei kirjuta. Sest ega see teema ole ju mingi habemega naine!

Kas te teate, et ka Notarite Koda on kooseluseaduse osas ääretult kriitiline? Kui ei tea, siis lugege siit!

Ja kui teil on ikka veel raskusi teemas orienteerumisega, kuulake möödunud pühapäeva Kuku raadio saadet «Vanamehed kolmandalt» (Ülle Madise, Jüri Adams, Vootele Hansen), just alates 32:40-st, kus Jüri Adams, Eesti põhiseaduse projekti peamine autor (!), laseb kooseluseaduse sõelapõhjaks ja annab mõista, et seda ei ole tegelikult üldse vaja.

Aga see kõik ei loe absoluutselt midagi, sest Eestis teevad ikka mõned poliitikud seda, mida nad tahavad ja heaks arvavad.

Vaat see on teema – ma ütleksin, et Bonnieri preemia vääriline teema –, mitte see, kes Tartu rattarallil millise koha sai ja kes Jõgeval millises gruppettos lõpetas.
******

Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains (in background), Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Pullerits: Milleks sportlastele stipp? Meile ka!

June 9, 2014, 7:26 am

≫ Next: Pullerits: Mida näitab mu eraldistardisõitude seeria?

≪ Previous: Pulleritus: Uskumatu lugu Eesti nüridemokraatiast (a la Venemaa)

$

0

0

Ma ei saa jätkuvalt aru spordiringkondade halast, et oi-oi-oi, mis küll saab, kui maksuamet ei luba sportlastele enam stippi maksta, vaid käsib maksta palka, millelt, oh õudust küll, tuleb ka makse tasuda. Nimetage üksainus ratsionaalne ja arukas põhjus, miks peaks sportlaste teenistus olema vabastatud maksustamisest! Sama hästi võiks nõuda, et stippi makstaks ka kõigi teiste elualade esindajaile, alates õpetajatest ja ettevõtjatest ning lõpetades ooperilauljate ja ajakirjanikega (või vastupidi – vahet pole). Nemad kõik ju tegelevad samuti enda pideva arendamisega, nagu sportlasedki, et saada omal alal üha paremaks. Selle arutluskäigu tõestamiseks võtsin laupäevasest Postimehest Jaan Martinsoni kirjutise «Stipisüsteemi lahendus: välismaalased profid, eestimaalased amatöörid» ja kirjutasin selle nii ümber, et asendasin seal sportlased ajakirjanikega. Vaadake, mis välja tuleb – täitsa loogiline arutluskäik ju! Või absurdne? Aga miks selline arutluskäik siis sportlaste puhul loogiline peaks tunduma? (Viidatud toimetustel ja asutustel ei ole midagi pistmist tegelikkusega.)
*

Segadus stipendimidega kestab. Lehetoimetused ei tea senini, kes on proff kirjutaja, kes mitte, kellele tasub stippi maksta, kellele mitte. Välja on pakutud variant, et ülemused saaksid palka ja maksaks maksu, ajakirjanikud oleks stipendiaadid.

Kultuuriministeerium on palunud lehetoimetustelt eksperthinnangut, mida stipendiumide kaotamine tähendaks. Andmed koos, kavatsetakse esitada maksuametile oma seisukoht, mis kõlab ilmselt nõnda: Eesti ajakirjanikud töötavad selleks, et saada profiks ning siirduda piiri taha suurt raha teenima, ning neile võiks maksta stipendiumi; lehetoimetuste juhid on aga profid ning peavad töötasult maksma kõik maksud.

Ideel on jumet, sest raske on maailma mõistes penne teenivat kodumaist ajakirjanikku elukutseliseks pidada. Päevalehe peatoimetaja sõnul saavad nende ajakirjanikud – koolipoisid, üliõpilased ja põhitööd mujal tegevad mehed – stippi mõnisada eurot. «Kui see pisku, pigem toiduraha, kuulutatakse palgaks, millelt tuleb maksta maksud, siis ei saa ma meie riigist aru,» oli peatoimetaja tige. «Päevalehe aastase maksutulu eest ei saaks kesklinnas isegi väikest parklat ära asfalteerida, kuid ajakirjandusele annaks see hoobi. Kardan, et ajakirjanikud läheksid lainena Soome tööle. Päevaleht peaks jätkama koolipoiste ja paari vanema fanaatiku toel.»

Eesti Lehtede Liidu juht on Päevalehe juhiga ühel nõul: «Eestis profiajakirjanduse loogika ei toimi. Kui mujal maailmas toodab profiajakirjandus tulu, siis Eestis kulu.»

Kuna kultuuriministeerium on asja venitanud kui kummi, saabub selgus stipendiumide osas parimal juhul sügisel. Sestap ei oska lehetoimetused kuidagi käituda. Aga see selleks. Postinaine küsis ajakirjandustöötajailt, mida see muudaks, kui maksustataks vaid ülemuste palgad.

Päevalehes ei muutuks suurt midagi, arvas selle peatoimetaja: «Tegelikult peaks kõik Eesti soost ajakirjanikud olema stipendiumisaajad, siis suudaksime üksiku ülemuse maksutulu enda kanda võtta.»

Endine ERRi juht tõdeb, et kui hakkab kehtima nulltolerants – ei stipendiumi, ainult maksustatavad palgad –, võib asi minna pisut murelikuks, sest riik ajakirjanikke toetada ei soovi, erasektor ei jõua.

Ent kui palgal oleks vaid ülemused, poleks muret. «ERRis püütakse eetriajaga kindlustada eelkõige Eesti mehed-naised,» selgitas ERRi endine juht ja lisas, et ei saa aru ettevõtjatest, kes võõrtööjõudu kuhjavad. «Kohalikud ettevõtted pole võõramaalaste toel euroliidu turgudele edasi pääsenud. Kas nad poleks võinud oma ketukad kätte saada Eesti konkurentidelt, see ju arendaks meie ettevõtlust?»   

Lõpuks traditsiooniline meedia. Üks selle kõneisikuid tunnistas, et kui ülemuste töötasu maksustataks, palgataks neid vähem. «Üks on aga selge – tuleb maksuameti seisukoht milline tuleb, ajakirjanikud peaks ümmarguse laua taha istuma, nõu pidama ning otsustama, kuidas edasi minna.»

Kõneisik andis kultuuriministeeriumile ja valitsusele ka kindla tärmini, millal peaks stipendiumidega olema selgus majas: «5. juulil algab puhkuste hooaeg. Eestis kirjutamine pole odav lõbu, sestap peaksime teadma, milliste meestega saame arvestada.»
*
Seega: kui sportlased jäävad edaspidi stipendiaatideks, ei näe ma ainsatki põhjust, miks ei peaks stipendiumi makstama ka ajakirjanikele.
******

A view into canyons from Fins & Things Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 24. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Amatöörjalgpallurid Ipanema rannas Rio de Janeiros. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Katusha meeskonna proff Daniel Moreno Fernandez (Hispaania, paremal) võidab 64. Dauphine'i velotuuri etapi Morzine-Chatel Rabobanki ratturi Luis-Leon Sanchezi (Hispaania) ees 10. juunil 2012. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Itaalia proff Vincenzo Nibali Astana meeskonnast Dauphine'i velotuuri pühapäevasel proloogil. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 4: Saksa rattaproff Tony Martin mullusel Dauphine'i velotuuril eraldistardist sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix