Kaks aastat tagasi, kui olin Jõgeva rattarallil umbes 10. kilomeetril, enne pööret Kuremaa peale, peagrupi just kätte saanud, sain põgusalt tuttavaks Jetoili juhatuse liikme Hannes Käguga. Ja sain tuttavaks nii, et kui pööre vasakule oli ära tehtud, jäime kahekesi peagrupist uuesti maha. See on tüüpiline olukord, nagu avastasin tänavu Ülenurme-Haaslava rattarallil, kui ajasin koos noore Robin Mölliga samuti neli-viis kilomeetrit meeleheitlikult peagruppi taga, saime selle kätte, aga siis tuli pööre paremale, kergelt vastu mäge, ja ikka jäime maha. Kaks aastat tagasi jäime Käguga teineteisele otsa vaatama, et mis nüüd teeme.

Ei oleks osanud tookord arvata, et juba tol samal sügisel alustab Kägu (vasakpoolsel fotol vasakul) Karmen Reinpõllu juhendamisel sisuliselt professionaalseid treeninguid. Märkasin küll protokollides, et ta on minust kõvasti ettepoole nihkunud, aga mul polnud aimugi, mis on selle põhjus. Jah, kaks aastat tagasi õnnestus tal Jõgeva rallil, erinevalt minust, järgmise väikse pundiga kaasa minna. Tundus, et ta oskas seal paremini positsiooni leida. Ma jäin küljetuules kusagile pundi tagaotsa ripnema ning nii sealt peagi pudenesingi. Lõpetasin tollase kõva tasemega võistluse, mille võitis Silver Schultz (Jaan Kirsipuu jäi kuuendaks, Raido Kodanipork kaheksandaks ja Erki Pütsep kümnendaks) Kägust kolm ja pool minutit hiljem 51. kohaga.

Eelmisel kuul, kui Käguga (fotol paremal) Tartus A&T Spordi kaupluse uutes ruumides, kus varem asus Extreme Sport, uuesti kohtusime, sain tema ratturiloo ja edu saladuse täpsemalt teada. Vahur Kalmre, ajakirjan Ma Olen Jalgrattur toimetaja, oli palunud, et kirjutaksin väljaande rubriiki «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» Kägust loo. Varem olin selles rubriigis tutvustanud Meelis Leidti, Leho Ripsi, Jaanus Järveoja, Ander Tennot ja Ieva Longat.

See, mis Hannes Kägu rääkis, ei olnud üksnes põnev, vaid ka õpetlik. Kes sellest täpsemalt tahab teada – täpsemalt ka sellest, mis juhtus temaga maailma ühel pikemal ja raskemal maastikusõidul Cape Epic LAVis (ja Indrek Kelgu rõõmuks jätsin kirjutamata, mis juhtus Käguga tänavusel Tartu rattarallil enne Nõosse jõudmist, kus sõltumatu sõitjana nägin, kuidas tema ratast teepervest auto peale korjati (kõik ei mahu lihtsalt ühte loosse)) –, peab selleks hankima ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske numbri, mis, olgu siin isiklik arvamus vahele pistetud, on seekord väga paeluv, sest saab teada

miks lõppes Gert Jõeääre profikarjäär ja mis saab temast edasi (kaanelugu; fotol vasakul);
kuidas Mihkel Räim võitis Colorado Classicu;
mis sünnib sprindifinišite viimasel sajal meetril, kui meeste adrenaliin muudkui tõuseb;
kui raske oli tänavune harrastajate Tour de France’i (tegelikult l’Etape du Tour) etapp ja selle kurikuulus hobuse kategooria tõus;
miks kutsutakse Austria maastikurattasõitu Salzkammergut Trophy teekonnaks põrgusse ja tagasi;
millega põhjendab jalgrattatreener Vello Ainsalu, et Eesti jalgrattur on välismaal tugev kaubamärk;
kuidas rahvusvahelise rattaliidu juhatusse kandideeriv Madis Lepajõe avaldab, et Eestile on pakutud Tour de France'i esimesi etappe;
kuidas sõita Tartu rattamaratonil nii, et elamus oleks täielik.

Aga kas teate, kes vaatab vastu ajakirja tagakaanelt?

Foto 1: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur septembrikuu number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 2: Hannes Kägu (vasakul) ja tema paarimees Sulev Lipp eelmise aasta kevadel Cape Epicu mitmepäevasõidul LAVis. Foto: Hannes Kägu erakogu
Foto 3: Hannes Kägu eelmise aasta kevadel Cape Epicu mitmepäevasõidul LAVis. Foto: Hannes Kägu erakogu
Foto 4: Gert Jõeäär võidab tänavu kevadel viimaste ringide soolosõiduga suure peagrupi ees Tartu GP. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Ma kuulsin sellest mehest esimest korda, aga see, mida ta pärast Eesti maratonijooksu meistritiitli võitmist ütles, vääris kuulamist. Nimelt ütles värske maratonijooksu Eesti meister Argo Jõesoo (2:28.15; fotol paremal) pärast Tallinnas finišeerimist, et tema Keenia sportlaste osalemist ei poolda.

«Selline asi mind häiris. Öeldakse, et tuuakse Eesti taset hoidma – mis taset see hoiab, kui ma ei näegi teda? Raivo Allaga vedasime üksteist ja võitlesime omavahel, aga kui paar kilomeetrit mingi mees ees ära läheb – see ei motiveeri mind,» ütles Jõesoo Postimehele. Ta jäi keenialaste järel neljandaks, edestades Eesti meistrivõistluste arvestuses Raivo Allat (+2.31) ja Taavi Tamburit (+3.23).

Kuigi Jõesoo ei täpsustanud, on asi ilmselt rahalises auhinnas. Ja ma saan temast aru ning toetan tema kriitikat sada protsenti. Miks peame me oma jooksu-, aga ka muudel võistlustel jagama valdavalt Eesti inimeste osavõtumaksu, Eesti sponsorite ja ilmselt ka Eesti avalikust sektorist tuleva raha välismaalastele (fotol vasakul)? See raha kuluks ära meie oma Eesti sportlastele, kellel pole teadupärast raha kunagi liiga palju. Aga iga euro mõnele välismaalasele tähendab euro võrra vähem raha Eesti sportlastele.

Muidugi on korraldajate asi, kellele ja kui palju nad preemiat maksavad. Aga on minu õigus avalikult ja kõvasti välja öelda, et mulle see ei meeldi. Ja usun, et paljudele teistele peale Jõesoo ka. Eesti rahvaspordi- ja massivõistlustel mingu auhinnaraha ikka kohalike, Eesti sportlaste premeerimiseks ja toetamiseks. Täpselt nagu Klubi Tartu Maraton üritustel lähevad Postimehe auhinnad ainult ja üksnes Eesti sportlastele, isegi kui nad jäävad 10.-12. kohale (auhinnatseremooniale kutsub KTM tosin parimat meest).

Nüüd üleskutse tõelistele Eesti meestele. Kavatsen välismaalastele preemiaraha jagamise kriitikaga avalikult välja tulla, aga et see pauk saaks kõva ja valus, siis loodan, et panete õla alla ning pakute omalt poolt ka laskemoona, millega võiksin teema jõuliselt avalikkuse huviorbiiti lennutada. Anname vastse Eesti maratonimeistri väljakäidud kriitika toetuseks ning Eesti massi- ja rahvaspordivõistluste preemiaraha jagamise põhimõtete pihta tuld! Kas toetate? Loodan, et ka Raivo Alla, kes varemgi siin sisukalt sõna võtnud, ei hoia nüüdki suud lukus.

Foto 1: Argo Jõesoo on tulnud Eesti meistriks maratonijooksus. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Välismaalased SEB Tallinna maratoni finišis. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Keenia jooksja SEB Tallinna maratonil. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Foto graafid huvituvad maratonijooksus Eesti meistriks tulnud Argo Jõesoost. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Nädala alguses ilmus ajakiri Ma Olen jalgrattur, kus kirjutan Jetoili juhatuse liikme Hannes Kägu rattaharrastusest ning rattaseiklusest Lõuna-Aafrikas. Lugu oleks võinud saada märksa pikem, aga toimetaja eraldas mu isiklikule rubriigile «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» kaks lehekülge (fotol all paremal), nii et lubage, et räägin teile ühe põneva loo lisaks.

Tänavusel Tartu rattarallil, kui sõidetud oli juba üle saja kilomeetri ja peagrupp lähenes vastuküljetuules Nõole ning kiirus ulatus 60 km/h ligi ja ratturid kaldusid vasakusse teeäärde ning järgnes kurv paremale, sõitis grupile vastu auto. Kui Kägu ees sõitnu grupist autot nägi, põikas ta paremale, ning Kägu tema tuules üritas teha sama. Kuid riivas ikkagi auto esinurka ning tegi õhus kukerpalli ja maandus asfaldile. Vaatas: vasak käsi katki, sõrmenukid verised – ja rattal kahvel puruks. Sinna ta sõit lõppeski. Kiirabi tuli appi. Kui ma sõltumatu sõitjana õnnetuskohast möödusin, nägin, kuidas parajasti Kägu katkist ratast tee äärest ühe auto peale tõsteti. (See on ilmselt lugu, mille publitseerimine oleks toonud kaasa mu nn võistluskeelu veelgi pikemaks pikendamise Klubi Tartu Maraton üritustel; aga avaldamata ei jäänud too lugu selle tõttu, vaid seepärast, et loo fookusest tulenevalt ei olnud tol õnnetusel kirjutises lihtsalt kohta.)

Nädala keskel ilmus ajakiri Jooksja. Seal on mul lausa kaks lugu. Esiteks traditsiooniline kolmeleheküljeline kolumn (fotol vasakul), mille juurde juhatab suur nimeline viide ajakirja esikaanel. Tegin kolumni jaoks statistilise analüüsi, millest koorus välja tõsiasi, mis peaks enamikule harrastajaist hirmu nahka ajama. Jutt on sellest, kuidas pidev ja lõputu ühe ala treenimine – eriti puudutab see jooksjaid ja jalgrattureid, kes just tihti ala ei vaheta – võib lõpuks väga valusalt kätte maksta.

Selle kohta, kui ohtlik on kogu aeg näiteks joosta ja muudkui joosta, annab head kinnitust äsja eesti keeleski ilmunud jooksuraamat «Elu enesega võidu» (fotol paremal), mis räägib mehest, kes on alates aastast 1975 jooksnud igal kui viimsel päeval, sealhulgas Florida kurikuulsate orkaanide ajal, Miamis South Beachi liivarannal kaheksa miili ehk 13 kilomeetrit. See teeb 42 aastaga rohkem kui 15 000 jooksupäeva, mille vältel on Kaarnaks kutsutud 62-aastane jooksumees läbinud üle 200 000 kilomeetri. See võrdub viie tiiruga ümber maakera. Ja tagajärg? Lugege raamatust, mille sõnumit ma Jooksja loos arvustan (all parempoolsel fotol).

«Elu enesega võidu» on eriline spordiraamat seetõttu, et mitte ükski sporditeos pole minus tekitanud nii segaseid ja vastakaid tundeid, nagu too. Seetõttu võtsin ühendust raamatu endisest mitmekülgsest tugevast ülikoolisportlasest autori ameeriklanna Laura Lee Huttenbachiga (vasakpoolsel fotol paremal), kellega pidasin maha mitu pikka vestlust, miks ta pani kirja nii kummalise jooksumehe eluloo ning mida ta sellega taotles. Osa mu vestluse järelmitest ilmus eelmisel nädalal mu neljandas harrastusspordiloos Arteri kehakultuurirubriigis, kus teema laiendamiseks rääkisin ka elujooksja Kristjan Puusilla ja igahommikuse jooksja Maret Suklesega.

Eelmise nädala viiendaks harrastusspordilooks oli Arteri suur intervjuu ultramehe ja üliinimese Rait Ratasepaga (alumistel fotodel). Olgu siin toodud tollest usutlusest mõned küsimused-vastused, mis lehte ei mahtunud, sest, nagu öeldakse, ega leht ole kummist.

Millele sa nende pikkade tundide jooksul kulgedes mõtled?

Ma ei mäleta enam, mida mõtlesin. Aga seal on tõesti aega kõigest mõelda. Eks ma hoidsin oma mõtted ennekõike kalkuleerimas, kui palju on veel mingi distantsi lõpuni jäänud. Keha töötab ja liigub automaatselt.

Pärast lühikese unega puhkepause on ju eriti raske maast lahti saada!

Jah, see oligi kõige keerulisem. Kui keegi ütles, et nüüd on vaja tõusta, tegin silmad lahti ja mõtlesin, et kurat, pean veel jooksma. Aga tõusin rahulikult üles ja hakkasin jälle pihta. Mõne pausi ajal ei läinudki seepärast magama, et ilma magamata oli kergem jätkata. Tukkusin lihtsalt natuke massaažilaual. 

Mis moodi end laed, et nii pikka katsumust üldse vastu pidada?

Ratta peal saad süüa kõike, sest kõht ei rapu, või teed selleks minutilise pausi. Sõin palju puuvilja, samuti pannkooke, pastat, omletti. Joostes aga häirib, kui süüa palju tahket. Sõin mangot, viinamarju, arbuusi, maasikaid, vahepeal võtsin mõned spordigeelid ka. Jõin kokakoolat ja valgupõhiseid taastusjooke.

Läksid maailmarekordit püstitama. Miks see ei õnnestunud?
Isegi võitja jäi maailmarekordist, kaheksa ööpäeva ja kaheksa minutit, päris kaugele. Ta sai aja nõksa alla üheksa ööpäeva.
Kui ujumises poleks raskust tekkinud, oleks kõik tehtav olnud. Selle järel tuli seitse tundi pausi. Ka rattaga ei saanud algul õlgade tõttu liikuda kiirusega, millega tahtsin. Eeldasin, et oleks pidanud rattasõidu lõpetama koos esimestega ehk ööpäev varem. Kui mina läksin jooksma, oli Davidil juba 130 km joostud. Olin algul temast 102 ringi maas, lõpuks kaotasin 50 ringiga. Ta ütles, et kui ma oleks teinud jooksus väiksemad pausid, 3-4 tunni asemel kaks tundi, oleksin ta kätte saanud. Aga see jääb oletuseks.

Mulle jääb mulje, et see polnud mingi sport, vaid pigem ellujäämiskursus.

Selles mõttes kindlasti, et võistlus oli väga ekstreemne. Aga järgmisel korral juba kindlasti tean, millega arvestada, ja oskan märke tähele panna.

Kas arsti juures ka ikka käid, et kontrollida, ega sa endale liiga tee?

Kontrollin ennekõike D-vitamiini taset, mis kipub Eestis alla minema, ja raua taset. Vereanalüüse teen selleks, et õppida tundma, mis jälje katsumus kehasse jätab ja kui kiiresti see jälg kaob; ja samuti kindluse mõttes, et ei tekiks mingit defitsiiti, mida sa ise ei pane tähele, sest enesetunne petab. Kui midagi on organismis puudu, on 5-6 kuud aega, et asja muuta ja siis uuesti tulemust kontrollida. Näiteks taimetoitlastel ja veganitel tasub kindlasti lasta end aastas kaks korda kontrollida.

Mis on maailmas kõige pikem katsumus, mida tehakse?

Minu teada on kõige pikem olnud 20-kordne katkematu triatlon: 76 km ujumist jutti, siis sõidad 3600 km rattaga ja siis jooksed 844 km. 

Pole kahtlust, Rait, et oled hirmkõva mees, aga sul jääb kroon ikkagi pähe saamata – sest see ala ei ole olümpiaala. Ja ainult olümpiamedaliga jääd ajalukku.

Olümpiasportlasele on muidugi medal oluline, aga see medal on talle ka sissetulek – sport on tema töö.
Aga jah, olümpiaalaks ei saa mitmekordne triatlon kunagi, sest keegi ei suudaks seda jälgida. (Naerame.)
*
Ja nüüd ma siis küsin, et kellel on midagi ligilähedastki minu panusele vastu panna? Kusjuures ärge tulge väitma, et see, mis teen, on minu töö. Jah, kaks Arteri lugu on töö. Aga ülejäänud kolm, ratta- ja jooksuajakirja lood, on puhas kõrvaltegevus, hobi ja harrastus. Miks ei võiks teie anda omalt poolt samasugust panust teilegi tähtsa ja elulise harrastusspordi propageerimisse? Miks, nagu laulusalm ütleb, on nii, et «minu najal vaid seisab see terve tsirkus koos»?

Foto 1: Priit Pullerits võtab maanteeratta, et minna trenni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ajakirjas Ma Olen Jalgrattur ilmunud lugu Hannes Kägust. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pulleritsu kolumn ajakirjas Jooksja. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Jooksuraamat «Elu enesega võidu». Kelle tossud? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5. Raamatu «Elu enesega võidu» autor Laura Lee Huttenbach (paremal) koos raamatu peategelase Robert Kraftiga. Foto autor: Laura Lee Huttenbach
Foto 6: Priit Pulleritsu arvustus raamatu «Elu enesega võidu» kohta ajakirjas Jooksja. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Ultratriatleet Rait Ratasepp oma eraldistardirattaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 8 ja 11: Rait Ratasepp Tartu A&T Spordi kauplusest laenatud naisteratta seljas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 9 ja 10: Rait Ratasepp Tartu A&T Spordi kaupluses. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Ei kaks jää kolmandata. Kõigepealt oli rahvuslik põlv number üks – Andrus Veerpalu oma. Siis tuli rahvuslik põlv number kaks – minu oma (aasta siis oli 2012). Ja nüüd, pärast viieaastast pausi, mille sisse jääb kindlasti mitu Eesti spordis juhtunud põlvetraumat, mida aga keegi enam ei mäleta ja mille kohta enamik isegi ei tea, oleme saanud lõpuks rahvusliku põlve number kolm – Kelly Sildaru oma.

Kaua oodatud, kaunikene. Ent ärgem olgem optimistid. Tema alal, vigursuusatamises, on põlvetraumad enamasti karmid ning ravi pikaajaline. See tähendab, et suure tõenäosusega ei ole mõtet selles Koera – vabandust, näpukas, ikka Korea! – vähetuntud P-tähelises linnas peetaval olümpial meil enam midagi loota. No öelge, keda erutaks mõne laskesuusataja 29. koht.

Niisiis, ärme oleme optimistid, sest siis on juhul, kui Sildaru olümpial ikka starti pääseb, põhjust rõõmustada. Olles praegu, kui vigastuse tõsidus ei ole veel selge, optimist, võib saabuda must masendus, kui mu sportlikud tuttavad doktor Mihkel Mardna, kellega viimane mõõduvõtt Tartu maratonil ei lõppenud minu kasuks, sest suuskadel kadus määre juba Harimäe tipus, ja doktor Madis Rahu (vasakpoolsel fotol paremal), kellest möödusin möödunud talvel Otepää MK-etapil viimase tõusu all (olles tema kui varem startinu selleks ajaks kinni püüdnud), on Sildaru traumeeritud põlve põhjalikult uurinud ja leidnud, et asi ei ole üldse hea.

Praegu on aga pakilisem küsimus, missugune on rada pärast mitmeid päevi tihedaid vihmahoogusid homsel Tartu rattamaratoni testsõidul (mehed, see on tasuta!) ning kas sinna tasub üldse minna end ülepeakaela märjaks ja poriseks ajama. Sest märjaks ja poriseks seal saab, isegi kui ei saja (nagu lubab EMHI mudelprognoos). Kas teile ei tundu, et tegelikult saaks homse pühapäeva palju sisukamalt ja tulusamalt kulutada, kui sopas tühja tuult tallata?

Ja teine küsimus, millele pole veel mõtet vastust otsidagi, kõlab, kas järgmise nädala pühapäeval Tartu rattamaratonil ootab samasugune, ütleme otse, sitt ilm, nagu on praegu. Jah, tean, nüüd tulevad mitmed klišeede kammitsais vaevlejad välja jutuga, et pole halba ilma, on sobimatu riietus, ja väitega, et ega nad suhkrust ole. Aga kui nad kulunud loosungite loopimise asemel veidigi kaine pilguga asja vaataks ja vaagiks, siis ei saa ainult lühinägelik (seda kujundlikus, mitte otseses, sõnasõnalises mõttes) jätta endalt küsimata, mis neil muutub sellest halvemaks või mida positiivset jääb saamata, kui nad jätavad vihma- ja mudasõidul osalemata. Ja kui nad sellele küsimusele ka vastata julgevad, siis vastus kõlaks: absoluutselt mitte midagi. Vaevalt et keegi teist rajal Tanel Kangertit (fotol ülal vasakul) näeks.

Kangert teeb Tartu rattamaratonil debüüdi pärast Giro d'Italia luumurde. Ehkki võidu kihutama ta enda sõnul ei lähe (nagu edastab Klubi Tartu Maraton oma pressiteates), ei tähenda see, et lihtsurelikud saaks end lõdvalt talle tuulde istutada. «Päris igapäevane küsimus mulle on, kuidas käsi käib,» ütles Kangert pressiteates. «Ei ole suutnud veel originaalset vastust sellele välja mõelda, kuid üldiselt käib käsi järjest paremini. Peale vaadates võib-olla ei saa arugi, et mul käes hunnik metalli on. Toonus hakkab lihastesse tagasi tulema.»

Tegelikult ei ole me ilmal globaalses plaanis häda midagi. Vaadake mu kahte lugu Eesti kahest naissportlasest, seitsmevõistleja Grete Šadikost ja ujuja Merle Liivandist, Florida meistrist rinnuliujumises (fotol paremal ja ülal vasakul). Nemad pidid nuputama, kuidas elada üle pöörane orkaan Irma kaugel Ameerikas Floridas. Aga teisalt, ega nad pidanud sel ajal ka ratast sõtkuma.

Foto 1: Kelly ja Henry Sildaru tänavu 15. aprillil Tallinna lennujaamas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hinnatud spordiarstid Leho Rips (Tartu rattamaratoni 2. stardigrupp) ja Madis Rahu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert Pärnus oma rattapoes. Foto autor: Klubi Tartu Maraton
Fotod 4 ja 5: Merle Liivand Florida lastega pärast orkaan Irma vaibumist Fort Lauderdale'is oma kodu lähistel. Fotod Merle Liivandi erakogust

REPORTAAŽILE LISATUD HAPPY END ehk ÕNNELIK LÕPP.
Enne seda, kui Tartu rattamaratoni rajal tuleb umbes tosina kilomeetri järel teine maanteeületus, keerab rada vasakule põllu servale, ja seal on ligane ja libe. Pühapäevane treeningsõit saigi selleks tehtud, et olusid paremini tundma õppida. Kodanik Männik, keda kõik teavad Hawaii Expressi mehaanikuna, vaatas laupäeva õhtul veidi enne kella kuut mu Cube’i ratta rehvimustrit ning ei olnud kuigi julgustav. Tunnistas, et muster on liiga sile. Aga tööpäev oli lõppemas ja keegi mingit rehvivahetust ette ei võtnud. Kodanik Männik lasi vaid rehvidesse õhku juurde, ette 1,8 ja taha 2,0 ühikut.

Et rehvid on libedad, sain tunda juba vana lasketiiru tõusu järgsel metsaäärsel rajalõigul, kus Cube käis all vinderdi-vänderdi. Ent ega plaanis olnudki kihutada, näiteks teisel järsul tõusul, umbes 10. kilomeetril, tulin isegi sadulast maha ega hakanud libedal tõusul üles pressima, sest mis siis saab, kui tagaratas hakkab ringi käima ja hoog raugeb – oledki külili maas. Aga kukkuda – vaat seda küll ei tahtnud. Sättisin end tõusu otsa vaatama, kuidas teatemaratoni avavahetuse liidrid sellest üles pressisid ning hüüdsin Viljar Kannimäele hoogu juurde (loodan, et see ei kvalifitseeru teatemaratoni käiku sekkumisena). Hästi hüüdsin, sest Saksa Automaatika Pro A-Team, keda Kannimäe esindas, tuli teatemaratoni võitjaks (fotol ülal vasakul).

Enne teist maanteeületust, ligasel põllulõigul, möödusid minust liidrite järel järgmised kolm teatemeeskonda. Said vähemalt poolesajameetrise edu sisse. Kuid püüdsin nad Kaurukausi servale viival tõusul kinni. Seal oli kambas ka üks Sky meeskonna vormis treeningsõitja. Haakisin neliku taha ja sain tiivustust. Metsavahelisel kruusateel sõitsin neil eest ära. Võistlevas kolmikus pedaalisid Rainer Neidra (nr 3, Tallinna Lennujaama SK I), Raul Arula (nr 27, Tartu Velo) ja Janek Laisaar (nr 28, 3 Ratast). Harimäe suunas viival kruusateel lasin nad endast rahulikult mööda, sest olin otsustanud, et ei hakka tõusudel end kinni tõmbama – treeningsõit ikkagi.

Kruusateel oli hea võistlejatega kaasa minna – aga ma ei vedanud kordagi, sest ei tohtinud võistlusse sekkuda –, aga kui keerasime viimaks umbes 28. kilomeetril paremale ja jõudsime talu lähistale, siis, mis seal salata, hakkas veidi häbi. Siin me olime, viis täisjõus meest, tallamas tühja tuult, tulemust ei mingit, samal ajal kui pärisinimesed põllul kartulit võtsid, talveks valmistusid, et midagi ikka süüa oleks. Sellistel hetkedel saad eriti reljeefselt aru harrastusvõistlusspordi – eriti veel sellise, mis neelab tunde – arulagedusest ja mõttetusest. Kuid ega sa saa ju ratast rohu sisse visata ja taluinimestele appi minna – rattakaaslased lähevad selle ajaga eest ära.

Aga eest läksid nad ära nii või naa. Seal on koht, kus rada keerab rohumaa laskumise lõpus paremale kivide vahele metsa alla. Sellised kohad, tunnistan, mulle ei meeldi. Meeles Kodanik Männiku tõdemus, et rehvimustrit pole ollagi, ja lähtudes põhimõttest, et parem karta kui kahetseda – karta külili kukkumist, et mitte kahetseda, taevas hoidu, mingit luumurdu –, võtsin rahulikult ja nägin, et nelik sai ligi sada (jah, ligi sada...) meetrit mul eest ära. Järgneval kruusasel valdavalt tõusval rajal võtsin küll paarkümmend meetrit tagasi, kuid siis tuli lõik, kus metsaveomasinad olid sisse vajutanud sügavad roopad, mis sundisid tempot ettevaatuse nimel aeglustama. Niigi olin saanud juba esimese hoiatuse, mis tõmbas südame alt juti läbi, kui vahetasin laskumise lõpus üle rohuse keskkoha sõidujälge ning seal viskas libeduse tõttu ratta peaaegu alt ära. Selge, järeldasin, võta nüüd asja mõistusega, mees.

Kuid kohe järgnes uus üllatus, õigemini oli neid kaks, ja need olid veelgi ebameeldivamad. Ma ei tea, kas see koht on tänavusel rajal uus või oli see rajal juba ka mullu, sest eelmisel aastal jäi mul Tartu rattamaraton Eesti harrastusspordimaailma vapustanud rangluu- ja viie roide murru tõttu sõitmata, aga nüüd ei läinud rada üle kruusatee, nagu vanasti, vaid keeras enne vasakule – ja seal vaatas vastu pehme paksu liivaga lõik. Küsisin nõu raja ääres seisvailt meestelt, kes olid ilmselgelt tulnud piidlema, mis tsirkust seal saab, et kas siit läbi ka pääseb. Nad ütlesid, et proovigu ma paremalt. Igaks juhuks tulin sadulast maha – ja nii kui liivasele pinnasele astusin, vajusin koheselt rattakingaga sinna üleni sisse.

Aga liivatakistus oli väike mure. Vaevalt kilomeeter hiljem vaatas vastu ligane laskumine ning selle all pahinal voolav oja. Terendav olukord nõudis lausa analüüsi, kuidas käituda. Hea, et pole võistlussituatsioon, mõtlesin, sest siis tuleks teistega kaasa minna ning tont teab, millega uudne olukord lõppeks – äkki jalgupidi ojas, mis poleks kindlasti hea, sest siis oleks järgmiseks 60 kilomeetriks märjad jalad, ja külmad ka. Millega see nüüdsel aastaajal päädib, on teada – käreda kurgu ja nohuga. Seda poleks enne õiget rattamaratoni küll vaja.

Õnneks tuli võistlusnumbriga testsõitja, kel polnud aega midagi vaagida, ning näitas mulle pasliku trajektoori ette. Läksin ettevaatlikult tema jäljes ja sain kuivade jalgadega üle.

Pärast teatevahetusala Pringil liitusid minuga Mait Mändmets (nr 5, G4S) ja tema kannul Kurmo Neemela. Paras paar, kellele sappa haakida – kui tagant tuli nagu kahurist lastuna Meelis Oja (nr 26, Hauka Veloklubi 3) ja lendas meist tõusul raiudes mööda. Aga ta polnud endas väga kindel, piilus pidevalt selja taha. Mändmets ei kiirutanud tema püüdmisega. Vastupidi, pudenes ise ära. Jäin koos Neemelaga ja võtsime Oja tuulde. Puka TP alasse (fotol paremal), kus polnud ainustki hingelist, jõudsime kolmekesi 1:29ga.

Aga kaua sa ikka tuules passid. Võtsin kaaslaste kõrvale ja läksin mööda. Vahe tekkis kiiresti. Aga mõne aja pärast, enne Linnamäe tõusu, jõudsid Oja ja Neemela järele ning lasin nad lahkelt mööda, et mitte võistlust segada. Meegaste poole minevat pikka tõusu võtsime kolmekesi igaüks n-ö omal rajal. Kiigeplatsi juurest algavat laskumist sõitsin taas ettevaatlikult, pannes rõhu oludega tutvumisele ning igal juhul püsti jäämisele. Kuid laskumise järel, pärast kruusateele keeramist, tabas mind uus üllatus.

Mu kannul oli Allan Oras (nr 22, moomoo; fotol vasakul), mees, kes aastaid tagasi tuli Tartu rattamaratonil Euroopa meistriks maastikurataste maratonis. Ei juhtu just sageli, et nii kõvad sõitjad mu tuulest väljuksid. Aga nüüd see juhtus. Paraku ei olnud minust tema tuulde võtjat, sest järgnes rattamaratoni kõige sopasem ja hullem rajaosa – selline, mis mulle oli täiesti tundmatu; ja see asjaolu sundis ekstraettevaatusele.

Niisiis möödusid järgmised kilomeetrid justkui aeglustiga. Kui Endomondo näitas 20.-25. km lõigu keskmiseks kiiruseks 35,3 km/h, siis 45.-50. km keskmiseks kiiruseks osutus kõigest 18,6 km/h. Sõitsin ihuüksinda mulle tundmatutel teedel – õigemini on neid teedeks nimetada suur liialdus – ning jälgisin, et libedatel ja vesistel lõikudel ei väärataks. Mitte ei tahtnud külge maha panna. Ja Kodanik Männiku konstateering püsis ka kogu aeg meeles. Tolle rajaosa kõige põnevam koht oli seal, kus vesi oli kruusaga täidetud oja ületuskoha peaaegu minema viinud, vaid kitsas allesjäänud kohas sai üle.

Tegelikult jätkus aeglast sõitu 55. kilomeetrini (50.-55. km keskmise kiirusega 19,5 km/h). Ometi läksin mööda Tartu Velo sõitjast Raoul Johansonist (nr 27). Meeldiva üllatusena märkasin, et metsaalused polnudki igal pool lootusetult sopased – arvestades varasemate nädalate vihmahooge kartnuks palju hullemat. Paaris kohas tekkis isegi kahtlus, kas seal viimastel päevadel üldse sadanud oli.

Palu TPst (fotol paremal) ja teisest teatevahetusalast, kuhu jõudsin 2:44ga, pedaalisin hooga läbi. Jootjad jäid imestunud nägudega mind saatma, kas ma juua ei tahagi. Vesi oli mul kahe pudeliga endal kaasas – nii nõrk ka ei saa olla, et oma joogipoolist kaasa kanda ei jaksa – ning ühe neist tõin peaaegu täies lastis endaga Elvasse kaasa. Aga palav ju polnud, vett pritsis altpoolt kogu aeg nagunii peale, mis sa seda ikka endale suu kaudu lisaks juurde kallad. SiS-i kaks geeli olin ka tagataskusse pistnud, aga ei leidnud needki minust tarbijat. Eks jäävad järgmist korda ootama. Ilmselt võib neid nimetada Eesti kõige rohkem rattasõidutatud geelideks.

Palult Elvasse sõitsin enamiku maast üksinda. Pärast Elva jõe ületamist jõudis mulle järele kolmik, kes tuli pöörase hooga, kõige lõpus üks Pelotoni vormis mees. Tegin kiirenduse ja haakisin neile sappa, kuid sain 300-400 meetri järel aru, et nende tempo on mulle liig. Lasin neil minna. Seejärel andsin teed ka Kunnar Zirkile (nr 5, G4S), kuid nägin, et temastki polnud kiirele kolmikule järele minejat.

Minu pettumuseks oli rajalt välja jäetud väike ekskursioon kruusakarjääri äärde. Selle asemel tuli maadelda rattaga soisel pinnasel. Sellised kohad, kujutan ette, võivad võistluse ajal tekitada palju närveldamist ja pingeolukordi, miks mitte ka kukkumisi. Vähemasti oli Elva jõe teine ületus, mis vihmaste ilmade järel on olnud nii sopane, et kord nägin, kuidas seal Peip Reedi isegi üle leistangi muda sisse lendas, sedakorda säärane, et võis seda täie kiirusega rünnata.

Viimaseks kolmeks kilomeetriks sain endale vedaja ning tema tuules saabusin finišisse ajaga 3:37. Mis on väga kehv aeg, arvestades, et tunamullu lõpetasin Tartu rattamaratoni veidi vähem kui kolm tunniga. Kas Art Soonetsilt alla tuhande euro eest ostetud Cube ei ole ikka nii hea ratas, nagu Meister Baruto must ratas, milleg toona oma rekordaja sõitsin ja mis, kui õigesti mäletan, leiaks endale uue ostja kaks korda kallima hinna eest (või on juba leidnud?). Või on asi ikkagi ilmas ja raja kvaliteedis? Minust parema aja sõitsid teatemaratonil osalenud 33 kolmikust välja 18. Viimaseks jäi Indrek Kelgu võistkond Omad Joped.

Finišis üllatas mind üks osaleja, kes andis mulle oma saunatalongi, et saaksin end puhtaks pesta. See oli väärt tegu, sest pärast sõitsin rattaga Elva vanasse vaksalisse, kus nüüd asub restoran Waksal (fotol ülal paremal), ning tegin endale kolmekäigulise lõuna. (Ja mitte ainult endale.) Sest ma olen seda väärt.

Foto 1: Saksa Automaatika Pro A-Teami teatevahetus Tartu rattamaratoni teatesõidul. Foto autor: Elen Kontkar, Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Saksa Automaatika Pro A-Teami ankrumees Robi Niit toob oma meeskonna Tartu rattamaratoni teatesõidul võitjana Elva mändide vahele. Foto autor: Elen Kontkar, Klubi Tartu Maraton
Foto 3: 2010. aasta porina-vihmane Tartu rattamaraton. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Lätlane Gunars Dzalbs 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 5: Erki Pütsep 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 6: Puka TP 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Allan Oras 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 8: Palu TP 2010. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 9: Tartu Velo rattur 2014. aasta Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 10: Restoran Waksal Elva vaksalihoones. Foto autor: Priit Pullerits 

Paar päeva tagasi sain Ameerikast üheleheküljelise dokumendi, mille ülaserva oli suurte tähtedega trükitud suurt mitte midagi ütlev «RELEASE». Selle sõna kõlas ei ole ju midagi heidutavat, eks ju? Aga teksti süüvides muutus dokumendi sisu üha jõulisemaks, ütleks isegi, et kohati kurjakuulutavaks.

Kõik sai alguse sellest, et suvel oli sattunud mu pihku ameeriklanna Laura Lee Huttenbachi äsja eesti keelde tõlgitud jooksuraamat «Elu enesega võidu» (fotol vasakul ja all vasakul). Lugesin selle läbi ja tundsin hämmeldust ning olin segaduses. Mitte ükski varasem spordiraamat polnud tekitanud nii vastakaid tundeid. Seetõttu võtsingi autoriga ühendust, ütlesin talle otse, mis ma tema raamatu kangelasest ja tema käsitluse rõhuasetustest arvan, ja palusin, et äkki ta selgitab oma valikuid ja otsuseid, sest plaanis oli kirjutada raamatust arvustus.

Autor (parempoolsel fotol paremal) üllatas mind. Sellega, et vastas mulle juba järgmisel päeval, ja samuti sellega, et vastus polnud formaalne, vaid sisuline, pikk. Ta oli tõesti vaeva näinud. Kuid tema vastused tekitasid mul vaid uusi, varasemast veelgi teravamaid küsimusi. Esitasin need talle – ja sain taas pikad vastused. Sedasi arenes meil sisukas diskussioon.

Mis veelgi huvitavam: autor tunnistas, et talle meeldisid mu kriitilised küsimused. Esiteks seepärast, nagu ta märkis, et enamik lugejaid annab tühja tagasisidet stiilis «mulle meeldis su raamat», millega ei ole mitte midagi pihta hakata. Ja teiseks seepärast, nagu ta tunnistas, et mu küsimused panid teda veelgi rohkem ja sügavamalt oma loo kangelase ja tema tegude üle juurdlema.

Siis, ühel päeval, küsis autor, kas võib meie vestlusest teatud kohti kasutada raamatu kordustrükis. Mis mul sai selle vastu olla, kui olin meie vestluse teatud kohti – olgu igaks juhuks siin rõhutatud, et autor teadis algusest peale, et küsitlen teda oma plaanitavate kirjutiste tarbeks – kasutanud oma kahes raamatust rääkivas kirjutises, millest üks ilmus hiljuti Postimehe Arteris ja teine ajakirjas Jooksja. Andsin autorile nõusoleku ega hakanud kuidagi uurima, mis kohti ta me vestlustest ikkagi kasutada tahab – sest ega tema ka minult uurinud, mis kohti meie vestlustest mina kasutan.

Ja siis saabus eile pärast paari nädala pikkust vaikelu «RELEASE».

Selgus, et pean alla kirjutama dokumendile, kus olid kirjas need lõigud, mida autor meie vestlustest oli talletanud ja käsikirjas esitanud, ning allkirjaga kinnitama, et ma annan autorile, tema esindajatele ja üleüldse kõigile, kes temaga kuidagi suguluse või kirjastustegevuse kaudu on seotud, ära absoluutselt kõik õigused, mis puudutavad dokumendis tsiteeritud lõike raamatust, ja et autor ning kirjastus võivad mult saadud ja minusse puutuvat materjali kasutada nii reklaamis kui ükskõik kus iganes nad tahavad – jne, jne väga karmis ja keerulises juriidilises keeles.

Panin allkirja alla ning saatsin dokumendi teele. Ise mõtlesin, et vaat kui juriidiliselt põhjalikult Ameerikas asjad käivad, et igaüks, kellele mingis raamatus ruumi pühendatakse, peab järelikult allkirjastama samasuguse paberi. Arvestades, et Huttenbachi raamatus on kümneid ja kümneid tegelasi, on raske isegi ette kujutada, milline paberimajandus kaasnes enne, kui raamat üldse trükikotta jõudis.

Lühidalt, järeldus: nüüd olen ses osas, mida autoriga rääkisin, ilma igasuguste õigusteta ning ärgu püüdkugi millegi üle tulevikus kobiseda ja midagi nõudma hakata. Seda see sõna «release» tähendabki: et annan kõik õigused ära.

Aga vähemasti olen ma sees suures spordiraamatus, mille turg on terve USA, üle kolmesaja miljoni inimese, ja samuti teised ingliskeelsed ning tõlkimise korral ka muud maad.

Kas teid juba on mõnda suurde rahvusvahelisse spordiraamatusse talletatud?

Foto 1: Ingliskeelse raamatu «Elu enesega võidu» esikaas. Foto edastas raamatu autor
Foto 2: Raamatu «Elu enesega võidu»peategelane Kaaren ja autor Laura Lee Huttenbach Miami South Beachil. Foto autor: Laura Lee Huttenbach
Foto 3: «Elu enesega võidu» eestikeelse tõlke esikaas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ratturid Miami Beachi, raamatu «Elu enesega võidu» peamises tegevuspaigas. Foto autor: USA Today Network / Sipa USA / Scanpix 
Foto 5: Miami Beach on koht, kus tehakse palju moefotosid. Pildil Nadeea Volianova Venemaalt Miami Beachil modellitööd tegemas. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix

Ei ole ainult nii, et vabariigi president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) saab Tartu rattamaratoni stardigrupis nihkuda ettepoole, sinna, kuhu ta senistest tulemustest lähtudes ja statistiliselt kuidagi kuuluma ei peaks. Nagu teate, seisis president Kaljulaidi kui rattamaratoni debütandi nimi esialgu viimases, üheksandas stardigrupis, kuid juba kolmapäeva õhtuks oli ta kerkinud kuuendasse. Tema stardinumber on 1505. Tean, miks ta kerkis, sest helistasin klubisse Tartu Maraton ja küsisin järele (sellest, miks, saate lugeda laupäevases Postimehe Arteris; aga presidendi uut rattavormi saate näha siit).

Too kõne klubisse tõi teadmiseks veel ühe muutuse. Nagu teate, kuulusin esialgu Tartu rattamaratoni teise stardigruppi (numbrid 301-500), kuid kõne lõpuks avaldas ja tunnistas klubi esindaja, et on mind paigutanud teisest grupist esimesse. Minu stardinumber on 288. Mu parim tulemus on tunamullune, 300. (aeg 2:59.31).

«Ei või olla!» imestas kolleeg Postimehe Tartu toimetuses, kui sellest imelisest edenemisest stardiprotokollis kuulis. «Kas Indrek Kelk laskus põlvili ja palus andeks?»

Ei.

See küsimus niikuinii kerkib, kuidas ma pääsesin esimesse stardigruppi (numbrid 101-300) – seda enam, et mullu ma Tartu rattamaratonil ei osalenud –, mistõttu otsustasin, et ei hakka enam infot kinni hoidma, nagu hoidsin eile, vaid ausam ja lihtsam on kogu asi ise ära rääkida. Niisiis: kuidas ma sain esimesse stardigruppi?

Vastus: väga lihtsalt – ma maksin. Ja pärast seda, nagu öeldakse, polnud korraldajail enam ühtegi argumenti ega võimalust, et mind kinni või tagasi hoida, nagu näiteks mullu.

Foto 1: President Kersti Kaljulaid üle-eelmisel nädalalõpul Tallinnas poolmaratoni lõpetamise järel. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 2: Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk mulluse Tartu rattamaratoni eel Tehvandi staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Parkisin täna keskpäeval oma Treki Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluse ette, panin 12-eurose lukuga kinni. Väntasin kohale rahulikult, sest eile, kui üle pika aja päikest näitas, olin pärast kolme- ja pooletunnist seminari TÜ uudisekursuse tudengitega Toomemäelt kesklinna Postimehe toimetusse laskudes saanud salakavalat külma, nii et võitlesin terve ülejäänud päeva hilisõhtuni välja, et nohu omale kohta mu ninas sisse ei võtaks: kuum dušš, eriteed, paratsetamol, Carmolise kommid, soojad sokid jne. Ei tahtnud võistluskeskusse vastutuult vändates kuidagi lisaks külmetada. Seepärast hoidusin higistamast. Kuid hoidsin 3,9-kilomeetrisel teekonnal keha soojas: dressipluusi peale tõmbasin Rein Taaramäelt ostetud Katjuša profimeeskonna vesti (fotol ülal vasakul), mis, nagu välja tuli, oleks mulle karmilt maksma läinud.

Keset võistluskeskust, Sportlandi suure müügiala ees, valas Priit Reiman (fotol paremal) suurde kaussi kollaseid juustuliistakuid. Valmistus pastapeoks. Temast vasakul nägin müügil uutmoodi, ruudukujulises ümbrikus HoneyPoweri geele. Need tuleb keskelt, nagu mulle lahkelt selgitati, ühe käe sõrmede vahel pooleks murda ning siis saadki geeli kätte – ei mingit korgi keeramist ega otsa hammastega rebimist. Ostsin kaks, prooviks. Kokku kolm eurot.

Seal kõrval olid väljas rattariided, mis kõik olid poole võrra odavamaks lastud. Cofidise vorm on üleeilne päev. Astana särke oli samuti rikkalikult, need sai kätte veidi vähem kui 30 euroga. Aga Astana on ka juba pigem eilne päev.

Allan Orase (fotol paremal) moomoo boksis käis kõva askeldamine. Oras seletas vene keeles oma toodangu hüvesid lätlastele – nood paistsid tõsised ostuhuvilised. Ostsin tosina euro eest sinimusta värvi ja valge Estonia kirjaga ratturi nokatsi. Igaks juhuks, et äkki, kui mõni peaks kunagi välismaal küsima, kust pärit olen, on hea viidata, et näe, loe noka pealt.

Siis võtsin numbri välja. Vanem proua küsis, mis nimi. Ütlesin. Ta vaatas mulle uuesti otsa, pikalt, ja imestas enda üle, et pidi nii elementaarset asja küsima. Lisaks numbriümbrikuga oleks saanud ka ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimase numbri, aga loobusin, sest see on mul olemas – ütlesin, et andku mulle ettenähtud eksemplar kellelegi teisele, kes tahab sõbrale ka ajakirja võtta.

Hawaii Express oli välja pannud uusimad rattamudelid ning Allar Pähn (fotol vasakul) seletas entusiastlikud ja rõõmsalt vene keeles, ja heas vene keeles, 9990-eurose FS-ratta eeliseid ning isegi kindlustuse nüansse. Kuulajaid leidus hulgi, ostjaid ei silmanud.

Edasi peatusin järjekordse geelileti ees, sest otsisin, mida võiks enne starti, esimeste kilomeetrite kiirenduse ajaks suhu pigistada. Ostsin kahe euro eest Nutrendi õunamaitselise Endurosnacki. Mõtlesin, kas võiksin veel midagi vajada, aga mitte ei tulnud midagi pähe.

Siis jäin silma Art Soonetsile, siinse blogi pildipanga ehk Scanpixi Baltimaade pealikule, kel vajus suu lahti, kui nägi, et mul on seljas Katjuša vest. Ta teatas kohe: «Nonii, homme hommikul auto peale küll ei saa!» Et leidku ma mingi muu transport. Soonetsi sõbrad ühinesid särasilmselt tema arvamusega. Ütlesin, et Art, näe, kui ma oleks mõne muu särgi selga pannud, siis poleks sa mind ilmselt rahva seas märganudki. Ja viitasin oma sinisele nokatsile: sellel on kiri «Moab, Utah». Ütlesin, et näed siis, palju kõnekam tekst on mul otsa ees, aga sa ei pane seda tähelegi. Soonets soostus.

Õnneks ei olnud meestel rohkem aega minu riietuse küsimusega tegeleda, sest sealsamas seisis peakohtunik ning kõigi pilgud pöördusid temale. Kohe läksid lendu küsimused: kas rajal tuleb muutusi? Kas mõned sopased kohad jäävad välja? Millal lõplikud otsused langevad?

Värske ja raudpoltkindla info järgi jäävad välja vana lasketiiru lähedane tõus ja sellele järgnev laskumine, mille libedust kirjeldan ka tänases Postimehe Arteris ilmunud rattamaratoniloos, kus palusin kolmel ässal, Caspar Austal, Alges Maasikmetsal ja Peeter Tarvisel anda nõu president Kersti Kaljulaidile, kes tuleb rattamaratonile esimest korda.

Ei saa välistada, et välja jääb ka esimese vaheajapunkti järgne põlluveerne lõik, mis oli samuti möödunud pühapäeval metsikult pehme ja vesine. Üks Eesti väga kõva sõitja, kes vestlusringiga ühines, kinnitas, et kolmapäeval oli maratoni rada cyclocrossi rattaga väga problemaatiline läbida.

Ah, see on võõras mure. Mina lähen starti Cube’iga. See on kindla peale minek. Kui muidugi haigusvimm ei süvene.

Kuid lõpuks üks kasulik vihje neile, kes siia lõpuni jõudsid: pärast homse sõidu lõpetamist ärge jääge jälle sajandat korda seda purgisuppi lurpima, vaid tehke endale sealsamas Elvas välja üks korralik lõunapreemia - sest uskuge, te olete seda väärt!

Foto 1: Priit Pullerits Rein Taaramäelt ostetud Katjuša profimeeskonna vestiga Tartu Lõunakeskuses. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Priit Reiman valmistamas smuutit. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allar Pähn fixie rattaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Allan Oras moomoo spordirõivastega. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rattameeste nõupidamine tänavuse Mulgi rattamaratoni finišis. Leia pildil Caspar Austa, Gert Jõeäär ja Markus Pajuri. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 6: Caspar Austa jooksmas mäest üles mullu sügisel Tartus Karlovas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Ega ma nüüd väga kõvasti ka liialda, kui ütlen, et üks peamisi küsimusi Tartu maratoni finišipaigas Elva mändide all kõlas: kas president Kersti Kajulaid on ka juba võistluse lõpetanud ja kuidas tal läks? Enamik oli lugenud mu laupäevast lugu Postimehe Arteris, kus kolm rattaässa Caspar Austa, Alges Maasikmets ja Peeter Tarvis jagasid minu vahendusel presidendile sõidunõu - nii et suurem osa osalejaid oli presidendi plaanidega kursis.

Ma panin Otepääl soojenduseks spetsiaalselt selga Rein Taaramäelt ostetud Katjuša meeskonna vesti, punane Kremli torn ees ja taga keskel ning Gazprom ja muude hirmuäratavate firmade nimed peale trükitud, et äkki saaks presidendiga stardi eel koos pilti teha. See foto, kujutan ette, oleks tulnud vägagi intrigeeriv.

Aga pilt jäi tegemata ja ei saabunud presidenti ka finišisse. Sest ta polnud startigi tulnud.

Helistasin presidendi nõunikule Taavi Linnamäele ja küsisin, mis juhtus. Ta vastas, et presidendil - kes minu eeskujuliku reporteritöö järgi oli ise oma nime kirja pannud ja ise oma taskust ka osalustasu maksnud (mis on arusaadav, sest ega Vabariigi presidendi kantselei ole ju rattamaratoni sponsor, rääkimata sellest, et presidendiga võrreldes on ka need mehed, kes tulid rattamaratonile BMW või Range Roveri maasturiga, ikka vaesed kui kirikurotid - ja ega selliseid mehi nüüd üleliia palju ka muidugi olnud) - aga kus see lause mul pooleli jäigi? - ahjaa, Linnamäe ütles, et presidendil oli kerge külmetus ning seetõttu ei pidanud ta mõistlikuks osalema tulla.

Minu tagasihoidlikul hinnangul on põhjus igati arvestatav. Nii et anname andeks ja loodame, et president tuleb ja pakub konkurentsi järgmisel korral - ja tuleb siis rajale veelgi tugevamana. Pealegi, kui palju leidub Euroopas riigipäid, kes nii karme katsumusi, nagu tänane maraton, üldse ette söandaks võtta? Ega vist mitte ühtegi.
*
Rattamaratoni traditsiooniline reportaaž tuleb ka, luban.

Foto 1: Tartu rattamaratonil pori vältimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tartu rattamaraton, veetakistus veidi vähem kui 30 km enne lõppu. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Presidendi puudumisel oli Tartu rattamaratoni suurim staar Tanel Kangert (keskel sinises). Kas vasak jalg verine? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

REPORTAAŽ ON SAANUD OODATUD LÕPU! KOLMAPÄEVAL LISATUD REPORTAAŽI TEISE POOLE ALGUS ON TEKSTIS TÄHISTATUD RASVASES KIRJAS MÄRKEGA!
RIKKALIKULT ILLUSTREERITUD!
Vähemalt ühes asjas olin ma pühapäeval Tanel Kangertist (fotol paremal) selgelt parem – ja see puudutab ikka rattasõitu (mitte kirjutamist). Kui Kangert lendas Tartu rattamaratonil külili juba 7.-8. kilomeetril, siis ma pidasin sadulas vankumatult vastu ikka palju kauem. Kukkusin külili – ja liiati sellele küljele, kus mullu murdsin rangluu ja viis roiet –, kui lõpuni jäi veidi rohkem kui viis kilomeetrit.

Aga kuidas ma üldse nii kaugele jõudsin?

Ega kiiret ju tõesti olnud (fotol vasakul). Oma stardigruppi 101-300 Tehvandi staadionil sisenesin vist eelviimasena. Isegi doktor Leho Rips, kes mul viis aastat tagasi parema põlve lahtistest kõhretükkidest puhastaks tegi ning kelle valge salviga ma oma jalgevahe pühapäeval kolmveerand tundi enne starti kokku määrisin, et niiskusest tekkivat hõõrdumist ja ärritust vähendada, oli minust varem koha sisse võtnud. Aga hea oli joonele saabuda, kui ei pea trügima. Teisalt tähendas see jällegi seda, et järgmise stardigrupi mehed trügisid minut enne minekut näljaselt selga.

Esimestel tõusudel jälgisin rohkem mängu, kui terava jalaga teised alustavad. Stardisirge lõpus märjal murul keerasin kõige vasakule, sest seal oli lahedalt ruumi. Huvitav, et enamik teisi pole seda siiani avastanud. Esimesel kruusatõusul hoidsin nimme tagasi, et end mitte kinni tõmmata, kui nägin, kuidas Pelotoni sõitja Meelis Leidt tuli tagant oma tsüklorattaga teiste vahelt osavalt läbi «purjetades», nagu lööks laineid kahte lehte. Paraku seiskus tema hoogne minek laskumise alates, mil ta suundus rattaga paremale võsa alla ja tuli sadulast. Esimesel pikal asfalditõusul veendusin, et enamiku minek pole kuigi vihane: pigem jäädi ette, kui mindi mööda.

Aga loomulikult polnud ma naiivne arvamaks, et nii kõik jääbki.

Esimese hoiatuse sain sealsamas, kus mõni aeg varem oli Kangert külili maandunud. Nägin juba eemalt, et metsavahelõiku lõpetav avar vasakkurv sadakond meetrit enne kruusale väljumist on mustavalt ligane. Sõitsin seda maksimaalselt otse, et hoog enne leistangi keeramist maha saada, ja kuulsin paremalt küljelt kaassõitja ärevust «oot-oot-oot!». Surusin teda rajalt üksjagu kõrvale, pahatahtmatult. Lisaks sain kohe tunda – ja see osutus edasist silmas pidades väga hoiatav-õpetlikuks –, mida tähendab, kui hoogu veidigi alla tõmbad.

Nimelt tekkis eessõitjatega kiirelt vahe sisse.

Aga kruusalõigu järel rohtunud paarisjälgedega sirgel tõmbasin vahe kinni ning jõudsin endisesse gruppi tagasi. Taas sai asja veidi rahulikumalt võtta, kui vastu vaatas 10. km tõus, kus avatud raja sõidul nädal tagasi olin targu sadulast roninud. Nüüd nägin juba eemalt, et seal on hulgim mehi hakanud jalameheks, mis tähendas, et tekkinud tropp saab nagunii takistuseks. Otsustasin teha pigem suurema kaare, kui sadulast ronida, ja sõitsin koos mitme teisega üles endisest, nö otsetõusust. Silmanurgast piidlesin, kas see aitas ka kuidagi aega ja kohti võita. Tundus, et mitte. Aga vähemalt säilis sõidurütm.

Järgmise kahe kilomeetriga lagunes sõitjate kett paljudeks lülideks, millele aitas kaasa ka poole võrra kärbitud põlluveerne mudalõik enne toitlustuspunkti. Seetõttu ei hakanud joogipudeli järele küünitama, vaid üritasin eesmisi nii palju kinni püüda, kui võimalik. See Karukausi eelsel pisut liivasel tõusul ka õnnestus, mis näitas, et vähemasti tõuse ei pea küll kartma. Harimäe suunas viivale kruusateele keerates sain aru, et olen umbes 15-20-liikmelises pundis. Otsustasin sõita targalt, tõusudel mitte jõudu raisata, ning lasin teised ette tempot dikteerima – laskumistel ju hea neile poolmuidu selga «libiseda».

Kuid jõuvarusid säästev sõit viis selleni, et metsa all Harimäele tõustes said esimesed paarikümne meetriga eest ära. Hoidsin paari teise nn säästurežiimil liikujaga sama kiirust. Ent tõusu lõpus mõistsin, et kui nüüd tahtejõudu kokku ei võta, siis järgneval kiirel laskumisel võin jääda üksi või pelgalt paari kaaslasega, mis tähendab automaatselt edaspidi tuntavat aja- ja jõukadu. Tõusu lõpul sain pundi sabast kinni – peaaegu.

Peaaegu võib vabalt tähendada mitte midagi.

Nii ma siis laskusingi, eesmistega 10-15-meetrine vahe sees, ja see ei tahtnud sugugi väheneda. Pigem ähvardas suureneda, kui ma ühes alumises pikas paremkurvis pidin pidurdama, et mitte korrata seda, mis juhtus kümme või rohkem aastat tagasi naise Optimaga – kui sõitsingi kurvist välja, padrikusse.

Õnneks väljus mu selja tagant maaülikooli lühendiga särgis sõitja, kes oli ilmselt saanud pikalt mu tuulevarju nautida, ning tõmbas laugel osal vahe grupiga viimaks kinni. Tänasin teda.

Kui sai Ande TP suunas paremale laiale kruusateele keeratud, järgnes käigult võrdlemisi üksmeelne geeli ja joogi võtmise paus. Heitsin pilgu enda ümber ning veendusin, et kuulun ligi kahe tosina mehe suurusesse punti. Aga peatselt vähenes see ühe, kui mitte kahe sõitja võrra. Pealtnäha süütul laugel kohal oli eest ühtäkki kuulda rataste lohisemist kruusal ja väikest raginat. Sain vasakult mööda. Nägin, et maas lamas Tartu Velo klubi sõitja. Oletan, ja nii ka tundus, et keegi sõitis talle veel tagant sisse ja kukkus samuti.

Teadsin, et minu kriitiline koht saabub siis, kui marsruut keerab kruusalt paremale talu poole viivale metsavaheteele ning laskub seal mööda heinamaad alla orgu, kus keerab kivide vahelt metsa alla. Proovisin küll seada end enne kruusalt lahkumist paremale positsioonile, aga tuleb tunnistada, et olen rahumeelne ja viisakas, ei trügi ega nahaalitse. Lasin mitmed endast laskumise lõpus ilusasti mööda. Ent sain metsavahelise lõiguga paremini hakkama kui nädala eest, ehkki valisin kivide vahel ohtlikuma, vasakpoolse raja. Püsisin grupis – kuid siiski selle lõpus.

Kuid metsa alt vasakule metsavaheteele keerates avastasin koos paari kaaslasega, et pundi tuumik on taas paarikümne meetriga eest saanud. Kuid rivi oli pikk ning lootsin, et laskumisel õnnestub vabamat trajektoori kasutades vahe kinni tõmmata – kui vaid metsaraie koht sama mudane poleks, kui nädala eest. Ei olnudki. Ja sain grupi saba uuesti kätte – peaaegu.

Kui tuli vasakpööre üle liiva.

«Minge paremalt!» õpetas keegi raja kõrvalt. «Vasakul on suur känd ees!»

Avatud raja sõidul olin paremalt läinud ja pehmesse liiva kinni jäänud. Kohe nii kõvasti, et jalg vajus pahkluuni märja liiva sisse. Nüüd pelgasin sama – aga asjata. Eesmised olid liiva sisse tugevad jäljed vajutanud. Kuid too kõhklus, kuidas ikkagi talitada, maksis nii palju kätte, et punt sai eest 40-50 meetriga minema. Mõistsin, et see tähendab nüüd lõplikku pudenemist, sest ees ootas veetakistus – ja too, võis oletada, on palju hullem kui nädala eest.

Oligi.

Juba ülevalt nõlvalt oli näha, milline mahtra oja peal toimub. Muist mehi oli pehmesse kaldasse takerdunud, hüpanud siis sadulast ning läbi vee kalpsanud. Noid, kes punnisid läbi oja sõita, oli selge vähemus. Kui ise oja servale jõudsin, nägin, et nädalatagune tugev kivine põhi on kõik pahupidi pööratud. Siiski ei tahtnud jalgu külma veega kasta ning otsustasin, et püüan jõuga ojast läbi vajutada.

Ja nii kui vajutasin, vajusin mudasel kaldal esirattaga paarkümmend sentimeetrit mudasse.

Hea, et üle leistangi ei lennanud. Parema jala sain õnneks maha – otse külma vette. Tagantjärele ei saa arugi, kuidas õnnestus üle oja saada nii, et vasak jalg kuivaks jäi. Sellegipoolest otsustasin asja huumoriga võtta ja tuju üleval hoida, kui hüüdsin saatusekaaslastest konkurentidele: «Ai, Indrek Kelk nüüd selle eest veel saab!»

Pärast räägiti, et mõned mehed olid tolle liivase ja pehme ja ojaületusega lõigu asemel hoopis mööda kruusateed vändanud. (Klubi Tartu Maraton kommunikatsioonijuhi kommentaar: «Üldjuhendi kuuendas punktis on lause: «Akrediteeritud isiku (korraldaja/kohtunik) fikseeritud või foto ja videomaterjalil oleva tõendatud rikkumise korral on korraldajal õigus osavõtja diskvalifitseerida või määrata rahatrahv.» Seega on praegu Teie jutt liialt stiilis «naised saunas rääkisid». Enne, kui saab sel teemal edasi rääkida, on vaja täpsemat (visuaalset) materjali, kes ja kus täpsemalt lõikasid.»)

Kui lõpuks taas tugevale kruusale jõudsin, nägin endast paarkümmend meetrit eespool kahte leedukat (?) ning selja taga ei kostnud kellegi ähkimist ega puhkimist. Punt, kuhu olin kuulunud, kadus just eespool üle mäenuki. Mida küll nüüd ette võtta?
*
JÄRG varasemale: Leedukad tegid ühistööd, neid ma kätte ei saanud. Seega sõtkusin edasi üksinda.

Viimaks tuli tagant abiväge. Võtsin rivis viienda positsiooni, et mitte rügada liiga ees ja mitte langeda liiga taha. Allan Oras oli mind õpetanud, kui sel rajal Euroopa meistriks tuli, mis moodi edukalt sõita: ta ütles, et tuleb ökonoomitada. See tähendab tema sõnul üht kokkuhoitud vändapööret siit, teist sealt jne – nii saabki energiat säästa. Sel pikal rajal, kus on palju raskeid lõike, tasub Orase õpetussõnu eriti teraselt silmas pidada.

Ent targast ökonoomitamisest hoolimata leidsin end pikapeale pika rivi lõpust. Minu ees väntas Simuna SK rohelises särgis sõitja ning kaks kilomeetrit enne Puka TPd hakkasin märkama, et vahe temaga tikkus tasapisi kärisema. Kuni ühel hetkel avastasin, et tuules sõitmise efekt enam ei toimi ning läinud too rong oligi.

Ometi ei kavatsenud ma toda rongi niisama lihtsalt minema lasta.

Puka TPsse keerasin üksinduses. Kuid tunamullusest mäletasin, et tolles TPs läks suuremat sorti tankimiseks, mille järel kukkus suures grupis tempo nii alla, et pidin vajalikuks koguni ise ette minna ja kiirendada. Oletasin, et sedapuhku toimetab eest pääsenud grupp samamoodi – ja ega ma palju eksinudki. Kui toitlustuslaudadele lähenesin, nägin, et grupi tagumised olid paarkümmend meetrit eespool laudade juurest just lahkumas. Sellegipoolest pidasin vajalikuks ise ka pakutavate pudelite järele haarata. Alles kolmandast sain kinni. Kaks esimest pudenesid jootja ja minu käte vahelt plärtsti maha. (Samasugust «laastamistööd» tegin paraku ka Astuvere TPs.)

Kuid seekord oli tunamullusega võrreldes Puka TP järgsel sirgel üks väike nüanss – tuul puhus tugevasti vastu. Grupp näis käeulatuses, kuid olusid arvestades püüdmatu.

Siis tuli tagant taas abiväge. Just õigel ajal. Lasin kahel kaaslasel end grupi sappa vedada. Neil kulus selleks vähemalt poolteist kilomeetrit lauget vastumäge väntamist. Igatahes pärast Meegaste peale keeramist olin taas grupi täieõiguslik liige.

Meegaste pikka tõusu otsustasin võtta ratsionaalselt. Hoolitsesin selle eest, et vändata oleks kerge, et pidevalt jääks varu. Liiati olin varasemast talletanud õppetunni, et kõige ette pole mõtet ronida, sest pikka ja kiiret laskumist ei maksa eales ühe esimesena alustada – teised tulevad laskumise lõpus tuulest välja ning jätavad sinu kui tuulemurdja kaugele maha. Siis pressi elu eest, et neid kinni püüda.

Aga tegin ühe vea: jälgisin liiga palju vahetult minu ees sõitjaid. Kui tõusu viimasel sajal meetril pilgu ettepoole suunasin, märkasin, et grupp oli pooleks läinud. Ja mina olin jäänud paraku teise poolde. Oma viga. Jälle üks õppetund. Kahjuks vigade paranduseks aega enam polnud.

Talu hoovilt mööda muru kulgeva laskumise lõpus teadsin eelmisest pühapäevast, et all luurab sügav mudaauk. Sain sealt jõuga siiski läbi, ehkki napilt, sest auk oli sügav ja võttis hoo järsult kinni. Kuid probleem, ja saatuslik, ilmnes mõni minut hiljem, kus teadsin, et tuleb olla ettevaatlik, ent ei osanud arvestada, et ettevaatlik tuleb olla kohe eriliselt.

Nimelt seal, kus kruusalt keerab uuem rajaosa vasakule, metsa, võtsin küll aegsasti hoogu vähemaks, kuid selgus, et mitte piisavalt. Sõitsin rajalt välja. Maltsa sisse ja oksade vahele. Pidin jala maha panema ja välja ukerdama. Sellest piisas. Piisas, et grupikaaslased kadusid metsatuka taha. Ainus, kes seltsiks jäi – ja seda vaevalt solidaarsusest, arvestades ta seljanumbrit 85, vaid pigem seetõttu, et miski tal ei klappinud –, oli Sten Pelska Saksa Automaatika ProTeamist.

Kuna Pelska näis olevat võistlusele käega löönud, avastasin end üllatuslikult rattamaratoni tehnilisimal lõigul sama hästi kui üksinda. Ei ees ega taga paistnud kedagi, kellega kampa lüüa. Eks nii tunduski sõitmine veidi rahulikum. Mõistagi ei saanud see nii jääda kauaks. Seda enam, et rajal kohtas üha rohkem mudaseid kohti, mis sundisid ettevaatusele.

Ühes metsaaluses paksus porimülkas, kui otsustasin tulla kindluse mõttes sadulast, kuulsin selja tagant hõiget: «Priit, mis korraldad siin!» Vaatasin vasakule – Janek Kutsch Haanja Rattaklubist oli järele jõudnud. Kohe näha, et vilunud sõitja – lõikas sitast läbi nagu noaga sulavõist. Ja läks eest.

Kuid ma ei kavatsenudki seda asja nii jätta.

Kui võistlusrada keeras metsa alt kitsale kruusateele, kust lõpuni jääb veidi üle 30 km ning järgneb justkui trepina mitu tõusu, sain tõusude lõpuks Kutschi ja teised tema kambajõmmid kätte. Kohe tuli küsimus, et kas hakkan nüüd võimu näitama. Ei, vastasin, sest kuhu siin üksinda ikka minna. Arukas peab olema, arukas, olin endale sisendanud. Ja pidasin plaanist kinni.

Siis tulid metsaalused n-ö musta mulla tõusud ja seal saabus õige aeg näidata meestele, kes on tegelikult kes.

Ilma et oleks viimast välja pannud, isegi eelviimast mitte, kerisin järskudel tõusudel end rivis järjest ettepoole. Ja kõige pikema ning ilmselt ka järsema metsaaluse tõusu lõpul, kui ette olid jäänud vaid Kutsch ja veel üks sõitja, heitsin pilgu üle õla ning nägin, et minu tagant oli grupp kärisenud. «Saime vahe sisse, tõmbame nüüd!» ergutasin kahte meest enda ees.

Aga see oli vist pigem ergutus iseendale. Järgnevatel tõusudel jätkasin endise hooga ning maha jäid nii Kutsch kui too teine mees. Ja eespoolt paistisid uued mehed, kellele rehvi alt pori näkku pilduda.

Kui metsa alt lõpuks karjamaa-äärsele külavaheteele välja sai, parandasin veel mõne koha võrra positsiooni ning keerasin viimaks vasakule, laiale, ent lühikesele kruusateejupile omas grupis kõige esimesena. Sellega oli suur töö tehtud ning lasin teistel meestel ka vedamise rõõmu tunda. Sättisin end umbes kümneses pundis mõnusalt sisse ja jälgisin teiste manöövreid. Pärast täisnurkset vasakpööret, kus paremalt ühineb pika sõidu rajaga lühikese sõidu rada, tundsin end korralikust tempost hoolimata äärmiselt kergelt ja turvaliselt. Nagu oleks ajaviitetuuril.

Aga oi, kui kiiresti situatsioon pöördus. Ja seda minu kahjuks.

Seal, kus tuli ületada kolmas veetakistus (fotol vasakul), oli olukord veel täielikult kontrolli all. Teadsin avatud raja sõidust, millised on seal olud, ning sain veest lihtsasti läbi. Seevastu hiljem, kui tulid suurte numbritega sõitjad ning oja ületamise koht muutus äärmiselt plögaseks, nägi seal parajat tsirkust. Üks kaasaelaja hakkas elutargalt õpetama, et hoidku ratturid paremale, nõlva poole, et sealtkaudu saab kuiva jalaga üle (fotol ülal paremal). Üks noormees, kes ta nõu kuulda võttis – sellest rääkis mulle Postimehe reporter –, sattus esirattaga truubi soonde ning lendas mütsti üle lenksu. Tal vedas: maandus istuli. Pärast seda oli vabatahtlik marsruudinõustaja, kes seni oli teinud julgelt häält, olnud vait kui sukk; polnud rohkem piiksugi teinud.

Lahtise asfaldipuruga lõigul (fotol vasakul ja all paremal) avastasin end aga ootamatult raskustes. Olin rivi lõpus ning nägin kurja vaeva, et eesmiste tuules püsida. Millegipärast on too selline lõik, meenus ühtäkki, mis on mulle varemgi ebameeldivusi tekitanud. Lootsin, et tõusul saan grupis taas kindlama koha välja sõita, aga võta näpust – läks sootuks vastupidi. Kui üles jõudsin, oli vahe hoopis suuremaks kärisenud, 20-30 meetrini kohe kindlasti.

Aga ma ei kavatsenud äsjaseid kaaslasi niisama kergelt minema lasta.

Vaja oli neile uuesti tuulde saada, et laskumine Palu TPsse mööda kruusa läheks n-ö priiküüdiga. Seega panin peaaegu maksimumi välja ning hakkasin eesmisi taga ajama. Vähemasti märkasin, et vahe ei suurene. Hea seegi. Ja see andis lootust. Oletasin, et oluline on kesta maanteeni, sest seal lastakse küllap korraks tempo alla, hakatakse passima, kes ette läheb.

Oletus pidas paika. Keerasin kruusateele umbes 20-meetrise kaotusega, aga ei vajanud järgnevalt sadat meetritki, et grupist jälle kinni saada.

Kuid Palu TPs, pärast maantee alt läbi sõitmist, võtsid kaaslased ühiselt ette manöövri, mis tegi nõutuks.

Too pööre maantee alt paremale on tegelikult salakaval ja ohtlik. Postimehe reporter nägi oma silmaga, kuidas hinnanguliselt neljakümnendates naine sõitis seal otse kraavi. Mats oli nii valus, et edasi ta ei sõitnudki. ATV viis ta meedikute vastuvõtule.

Minu kaaslased sealt alla ei sõitnud, vaid otsustasid sisuliselt in corpore keerata nii vasakule kui paremale – jooma. Mul oli vett küllaga, seega kihutasin otse edasi. Aga see ei meeldinud mulle. Ma ei hellitanud lootust eest saada. Pigem tähendas üksinda ette sattumine, et esiteks energia kulu suureneb ning teiseks muutun tagumistele jahiloomaks. Mõlemad variandid töötasid minu kahjuks.

Aimdus, et selline ootamatu ette sattumine head ei too, hakkas metsa all tõeks saama. Ükshaaval tulid tagant mehed, kellega varem olin sõitnud koos, ning läksid mööda. Andrus Tammistu JK Paralepast isegi ergutas, et «Priit, võta sappa!», kuid mu hoog polnud selleks piisav. Ainus hea asi näis see, et ette ei moodustunud suuremat gruppi, vaid enamik võitles justkui iseenda eest, mis tähendas, et kui neid liiga kaugele ei lase, säilib mingigi lootus kruusalõigul, pärast Elva jõe ületust, kui lõpuni jääb umbes 15-16 km, eesmistele uuesti kannule saada.

Ja see õnnestuski, mille eest võlgnen tänu Sportlandi sõitjale Heiki Kanistikule (nr 295), kes mind oma laia turja taga gruppi järele aitas. Eks ma pidin selle nimel muidugi ise ka ikka pingutama.

Aga ei olnud seal grupis kerge püsida. Kui keerasime liivasest kurvist paremale Hellenurme poole viivale kruusateele, sain taas abi Kanistiku tulevarjust, et jälle eest kippuv grupp kinni püüda. Ja isegi kui gruppi tagasi sain, pidin hoolikalt kohta valima, et tagant maha ei pudeneks. Omajagu karuteene teevad mulle ilmselt ka TPde teadustajad, kes nii Hellenurmes kui Palus kuulutasid eksalteeritult, et see on grupp, kus sõidab ka Priit Pullerits. Kujutan ette, millise laengu see grupikaaslastele annab: oi, kuidas tahaks Pulleritsu lahti raputada ja talle pähe teha. (Te ei kujuta tegelikult ette, kui raske on võistlus Pullerits versus Eesti.)

Ja nii läkski pärast Hellenurme TP järgset pikka tõusu kõvaks kihutamiseks. Ainus naisvõistleja me grupis, Sille Puhu, nägi kõvasti vaeva, et meestega kaasa minna – märkasin, et ta oli lasknud väikse vahe sisse ja läksin temast mööda.

Aga juhtus hoopis nii, et 7 km enne lõppu läks grupiga kaasa Puhu ning maha jäin mina.

Ei saagi aru, kuidas see mahajäämus tekkis. Tekkis veidi enne seda, kui tee keerab kruusalt tervanurkselt tagasi paremale laiale metsasihile. Ja kui vahe tekkis, sain kohe aru, et nüüd pole enam midagi päästa. Veidi eespool pudenes veel üks mees. Jõudsin talle järele ning tegin ettepaneku, et teeme üheskoos tööd, sest võita ei ole meil enam midagi, kaotada aga küll.

Kuid siis sain veel ühe üllatuse. Õigemini oli neid kaks.

Esiteks tundsin järsul tõusul 6 km enne lõppu, et parem reiepealne lihas kiskus korraks krampi.

Teiseks tundsin järsku, et kõht on kole tühi ja kohe kaob energia. Olin seni võtnud kaks geeli, nüüd haarasin tagataskust kähku kolmanda. Too oli kofeiiniga. Äärepealt oleksin geeli näppude vahelt maha pillanud.

Pärast laskumist, kui ees ootas soine lõik avatud raja sõidust tuttavate poriaukudega, juhtus see, mida olin kogu aeg alateadlikult peljanud. Raja vasakus servas libises ratas kas kaldel või juurikal alt ning kukkusin vasakule küljele. Sellele, kus olin mullu murdnud rangluu. Sealsamas lebasid tee ääres vanad puutüved. Aga õnneks oli hoog väike, pea olematu, ning teiseks jäi tüvede tabamiseni paarkümmend sentimeetrit ruumi. Ometi kontrollisin esimese asjana, kui end püsti ajasin, kas õlg liigub. Liikus.

Kuid rütm ja ind läksid kaotsi. Muist aega kulus ehmatusest toibumiseks. Võitlusvaim polnud seejärel enam endine. Kui nii napilt pääsed, siis jõuab paratamatult kohale, mis on ikkagi esmatähtis – terveks jääda. Muu on teisejärguline.

Sedasi, hoobi saanud motivatsiooniga, polnud ime, kui Elva jõe silla järgsel liivasel tõusul (fotol vasakul) lasin äsjase kaaslase koos tagant jõulise hooga nõlvast üles rühkinud vene ratturiga eest. Võib-olla oleksin neile sappa saanud, kui poleks kulutanud aega koolatopsi tühjendamisele. Nad said kahekesi paarikümnemeetrise edumaa. Püüdsin säilitada oma tempot, et ehk keegi tagantpoolt tulijaist mind siiski viimasel kolmel kilomeetril kätte ei saa. Seetõttu, et moraalile mitte uut pauku anda, ei kiiganud isegi üle õla tagasi.

Liiati hakkas endast märku andma järjekordne probleem. Parem sääremari kiskus krampi.

Sättisin vändates asendi nii, et parema jala kand oleks võimalikult palju maa poole surutud. Nii lootsin sääremarja venitada. Veidi aitas. Aga niipea kui jala tavaasendisse lasin, hakkasid krambiaistingud taas teravalt tunda andma.

Ja siis tuli tagant veel üks üllatus. Maido Mesipuu vedas järele 8-9-mehelise rongi.

Tuli olukorraga leppida ning end rongi sappa sättida. Hea seegi, et tempo püsis ühtlane, ilma tõmblemiste ja kiirendusteta. Neist meestest ei kavatsenud ma enam lahti lasta.

Ja see õnnestus. Lõpuheitlusse sekkujat parema jala sääremarja tuikamise tõttu minust küll polnud, võtsin stoiliselt ja väärikalt vastu selle, mis seekord oli minu jagu. Aega kulus 3:16.38. Kohana läks kirja alles 424., mis, tõsi, peaks mul olema kõigi aegade paremuselt teine. Kuid omas vanuseklassis tuli koguni nii kõrge koht nagu 24. Ja tõele au andes, arvestades, et ma pole 20ndates ja 30ndates, isegi mitte 40ndates, vaid 50ndates, on too 24. tulemus ikkagi selline, mida ei pea häbenema. Või julgeb mõni väita vastupidist?

Foto 1: Tanel Kangert Tartu rattamaratoni stardi ootel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits veidi rohkem kui pool tundi enne Tartu rattamaratoni algust Tehvandi staadioni tribüüni taga parklas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Tartu rattamaratoni start Tehvandi staadionilt. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kiire kruusasõit Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Rivi tikub pikaks venima. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Mehed sügiskollases sõidavad Tartu rattamaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9 ja 10: Muda ja vesi Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Vesist kohta kaarega ja kuivade jalgadega läbimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Kukekostüümis sõitja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Kõik ei lähe edasi, mõni läheb ka tagasi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 14: Siledam kiirendamist võimaldav lõik Tartu rattamaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 15-18: Kolmas veetakistus Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 19 ja 20: Lahtise asfaldipuruga lõik. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 21: Üheskoos lombist mööda. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 22: Atrõõv! Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 23: Kõvad sõitjad kihutamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 24: Üksinda rajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 25: Geelipakk hambus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 26: Elva jõe silla järgne tõus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 27: Finiš peaaegu paistab. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 28: Eelviimane kurv. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Tahtsin kirjutada pühapäevasest 54 km pikkusest Sõprade sõidust, kus lähen kiireima ratturite grupi tempomeistriks ja mille tutvustamiseks pidin salvestama koguni videopöördumise, aga jalgpalliajakirjanikud, need parandamatud jalgpalli kummardajad viisid mu fookuse teisale. Tekitasid lausa frustratsiooni. Niigi ei tule AK spordiuudistest viimasel ajal, pärast Aivar Pohlaku ERRile antud miljonit eurot, suuresti muud, kui peaaegu mitte kedagi huvitavat kohalikku jalgpalli - aga see-eest tuleb seda palju, kikalt ja pidevalt. Kas te pole märganud?

Ja nüüd on otsustanud kirjutavad ajakirjanikud ka oma sõna sekka öelda, mõõdutundetult. Saamata aru, et jalgpall - nüüd lähen nimme irooniliseks - on meie ninnu-nännuks muutunud oleme-kõik-sõbrad-maailmas esiteks tribalistlik, teiseks natsionalistlik, kolmandaks sügavalt ebavõrdsust süvendav (tippjalgpallurite arulagedalt suured palgad!) ning neljandaks vägivaldne (fännide kaklused on jõudnud Eestissegi) ala. Ehk esindab kõike seda, mida poliitilisel areenil nn euroopalikud väärtuskummardajad avalikult põlastavad ja vaenavad.

Eesti suurima päevalehe tänases, reedeses spordirubriigis on pikk, kolmveerand lehekülge kattev lugu «Saksa võim sobib Ken Kallastele», mis ülapealkirja järgi räägib sellest, et «Poola klubis Kielce Korona toimunud suured muutused on Eesti koondise vasakkaitsjale igati meele järele». Ja imestasin, keda küll huvitab mingi Poola klubi sisemine elu. Üks noor kolleeg vaatas seda ja imestas siiralt, et «kas see on ikka päris lugu?». Poola jalgpalliloo all on lugu, et «Bayerni häbistav kaotus maksis Ancelottile töökoha». Tõesti, väga huvitav ja vajalik teadmine. Läheb tuhandetele Eestimaal sügavalt korda.

Kui kasutada kainet mõistust, laia pilku ja kriitilist meelt, ei saa jätta küsimata, miks jalgpall niimoodi laiutab. Ja see ei ole ju selline jalgpall, mis enamikule lugejaist korda läheks. Ken Kallaste (fotol paremal sinises) Kielce Koronas – who cares?!

Päev varem, neljapäeval, oli Postimehes terve küljene lugu Eesti jalgpallifännidest Moskvas: «Eestlaste punalipp v. Moskva politsei».

Teisipäeval laius üle pooleteise külje «Moskva valmistub inglaste rüüsteretkeks» ülapealkirjaga «Liverpool ja Manchester United kohtuvad täna ja homme vastavalt Moskvas Spartaki ja CSKAga. Piletid on välja müüdud». Nii et meile peaks Moskva sündmused sügavalt korda minema? Kas nõukogude/vene aeg on tagasi? (Jah, ma tean, et eestlane Ragnar Klavan (parempoolsel fotol vasakul) mängib Liverpoolis, aga see pole neis lugudes olnud keskne.)

Lisaks on teisipäevase Moskva-loo all lugu «Kas Real on Dortmundis Dr. Jekyll või Mr. Hyde?». Tõepoolest, äärmiselt huvitav küsimus. Väga tahaks teada saada. See on küsimus, mis piinavalt põletab.

Esmaspäevase lehe spordirubriigist saame lugeda aknalugu, kuidas «Karol Mets aitas NAC Bredal teha klubi ajalugu, kui 49. katsel alistati võõrsil esimest korda Hollandi meister Rotterdami Feyenoord» (Karol Mets vasakpoolsel pildil maas nr 18). Vaat, kui põnev saavutus, kas pole? Arusaadav, miks NAC Bredast on kirjutatud üle poole külje ulatuv lugu. Ja vähe sellest, allpool saame teada, et «Liverpool väljus hullumeelse võiduga mõõnast».

Minu arust on see hullumeelne, kui palju trükipinda kulub mingisugusele välismaa jalgpallile, kus eestlastel mõnikord on, aga mõnikord ka pole mingitki osa. Positiivne on see, et vähemasti ei kirjuta jalgpalliajakirjanikud Eesti meistriliiga jalgpallist, mis ei huvita, pisut liialdades öeldes, absoluutselt mitte kedagi. Negatiivne on see, et kirjutades pikalt välismaa jalgpallist, jääb nii palju olulist ja huvitavat Eesti spordis – mitte jalgpallis! – kajastamata.

Järeldus: meisse mittepuutuva jalgpalli kajastamisega on liiale mindud. Iga eestlane, kes kuskil välismaal mängib, ei tee seda välismaa meeskonda meile kordaminevaks ega huvitavaks ega tähelepanu väärivaks. Või üritate väita vastupidist?

Foto 1: Vahur Teppan (vasakult), Kein Einaste, Reimo Leol ja Tanel Veski mullu oktoobri keskel esimese Sõprade sõidu rajaga tutvumas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ken Kallaste Eesti koondise mullukevadises maavõistlusmängus Serbia vastu. Eesti kaotas 0:1. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ragnar Klavan (vasakul) Eesti koondise 0:2 kaotusmängus Belgia vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Karol Mets (maas nr 18) kevadises Eesti 3:0 sõprusmängus Horvaatia vastu. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Alati ei pea tegema sõnu. Las sedakord räägib liikuv pildijada. Kuigi seal on samuti saatjaks minu sõnad. Võtsin kaameraga rattasõidu ajal üles Vahur Teppani korraldatud teise Sõprade sõidu, kus olin kiirema rattagrupi üheks tempomeistriks (fotol all vasakul). Taandasin end eestotsast, jätsin vedamise Ergo Kuke (parempoolsel fotol paremal) vastutada, sest tagantpoolt on tegelikult palju parem ülevaade. Seal saab rohkem actionit.

Mõned hakkavad kindlasti nüüd väitma, et mitmed mu manöövrid olid liiga ohtlikud. Ei ütleks. Pigem ikka täiesti tavasituatsioonid. Kuid see ei tähenda, et ühtki kukkumist kaamerasse poleks jäänud. Jäi küll.

Siiski jõudsid minu teada kõik omal jõul ja rattal 54 km pikkuselt sõidult tagasi. Medal, mille Teppan kaela riputas, oli nii suur ja raske, et Klubi Tartu Maraton pole eales sellist jaganud. Ja diplom, mille sai, oli nii tugeval paberil, millega võrreldavat pole samuti KTM kunagi kasutanud. Ja joogiks polnud finišis lihtsalt vesi, heal juhul maitsestatud, vaid kvaliteetne spordijook. Ja sööma ei pidanud järjekordselt borši või rassolnikut – mis värk neil massispordiürituste korraldajatel Eestis on, et pidevalt annavad nad vene retsepti ja nimega suppe? –, vaid sai taldrikutäie pastat, kusjuures lisaks võis valida nii bolognese kastet kui kanalihatükkidega koorekastet. TPsid oli distantsil tervelt neli.

See ei olnud mingi säästuüritus. See oli hästi tehtud üritus, nii et pärast oli Kein Einaste, kiiremate rullsuusatajate tempomeister, kuuldavasti läinud isiklikult Art Soonetsit (fotol paremal) tänama, sest nii head julgestust polevat tema isegi Põhjamaades näinud.

Aga veenduge ise – oma silm on kuningas!

Foto 1: Sõprade sõidu kiirema ratturite grupi tempomeistrid Priit Pullerits (vasakul) ja Ergo Kukk. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (kollases vestis) alustamas Tartu kesklinnas Sõprade sõitu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Art Soonets, Sõprade sõidu turvaja. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Mida pole teha, ma pean täna kirjutama ameerika jalgpallist, aga uskuge, kui selle siin läbi loete – ja ma teen hästi lühidalt, selle lugemine ei võta teil minutitki –, siis te ei kahetse. Maailm muutub te silme ees avaramaks.

Oleme saanud juba nädalaid lugeda, kuidas enamasti mustanahalised mängijad on Donald Trumpi vastu protestimiseks USA hümni mängimise ajal loobunud seismast ja laskunud ühele põlvele (fotol ülal paremal). Pärast seda, kui neile jõudis kohale, et see tegu on häbitu, sest milles on USA hümn süüdi, et selle vastu niiviisi protestida, võtsid nad üle Mexico City olümpialt tuntud 200 meetri jooksu kahe mustast ameeriklasest medalimehe protesti, käsi rusikas sirutatud taeva poole ja pilk langetatud (fotol all paremal), mille eest – noor ja sinisilmne põlvkond seda muidugi ei tea – löödi nad USA koondisest ja olümpialt pikema jututa minema.

Siinkohal jookseb ülesvõetud teema kokku minu kolumniga «Võidukad kaotajad» tänases Postimehes.

Me oleme saanud lugeda mustanahaliste protestist, seda on kajastatud kui suurt sammu ja võidukat tegu, aga hoopis vähe on kajastatud, mis on nende protestide tegelikud tagajärjed ehk kes on kaotajad. Veel kord: siin on haakumine minu tänase kolumniga (kas pole ettenägelik, mis?).

Teen selle asja teile lihtsaks.

Kes on NFLi peamised vaatajad? Valged. Nemad moodustavad 77%. Mustad moodustavad ainult 15%.

Kes on Trumpi valijad? Kui te olete lugenud USA juuraprofessorit ja feministi (!) Joan Williamsit, nagu olen lugenud mina, siis need ei ole mingid vaesed ja lollid (nim hillbillies), nagu meedia on püüdnud sugereerida. Need on valged tavainimesed, valge keskklass.

Kuidas reageerivad Trumpi valijad, kes moodustavad suure enamiku NFLi vaatajaskonnast, sellele, kui need mustad, kes NFLis platsile jooksevad ja selle eest miljoneid teenivad, näitavad oma žestidega lugupidamatust mehe vastu – kasutades selleks liiati USA hümni (nagu fotol paremal Oakland Raidersi mängijad, kes istusid hümni ajal pingil!), mis ei puutu otseselt kuidagi Trumpi, kuid on väga väärtuslik kõigile, kes on oma maa patrioodid –, kelle nad on valinud presidendiks? Nad ei vaata enam NFLi.

See, et NFLi reitingud kukuvad, on fakt. Vahe on selles, et vasakliberaalne meedia üritab tõlgendada ja seletada reitingute kukkumist kõige muu kui Trumpi-vastaste protestidega. Loomulikult, olgem ausad ja õiglased, eks neid põhjusi või olla mitmeid, sest NFLi reitingud on kukkunud juba aastaid. Aga fakt on ka see, et protestid ei ole reitingute kukkumist peatanud, vaid on neid hoopis pigem kiirendanud.

Kokkuvõtvalt: oma protestidega ei saavuta Trumpi-vastased mängijad muud, kui oma mängude vaadatavuse vähenemist. Nad saevad oksa, millel nad ise istuvad, ükskõik kui kõvasti maailma vasakliberaalne meedia neile aplodeerib. Nagu ütles Mati Alaver ühel puhul, aga mis sobib ka siia: see, mis nad teevad, on lapsik, naiivne ja ebaprofessionaalne.

Ja selliseid lihtsaid asju, mehed, saate lugeda vaid siit, sest siin räägin ma asjadest nii, nagu need tegelikult on, räägin ausalt ja otsekoheselt ja ebalobjakalikult arusaadavalt, keerutamata, ning panen asjad laiemasse konteksti ja pikemasse perspektiivi. Kus ja kes veel seda siinmail suudaks?

Kui närv sellest teemaks samuti mustaks läks ja pulss punasesse tõusis, siis maandage end, tehes koos minuga üks rattasõit! Aga kes tahab veel adrenaliini, vaadaku siin minu jäädvustust sellest, kus tegutses Las Vegases massimõrvar.

Foto 1: Houston Texansi mustad mängijad on laskunud USA hümni ajal põlvele. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: USA sprinterid Tommie Smith ja John Carlos protestimas Mexico City olümpial. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Oakland Raidersi mängijad istuvad USA hümni mängimise ajal varumeeste pingil ega tõuse püsti. Foto autor: Ron Sachs / CNP / AdMedia / SIPA / Scanpix
Foto 4: Trumpi-vastaste aktsioonide vastu protestijad Clevelandi staadionil. Foto autor: AP/Scanpix

Teil on vedanud: olete oma silmaga olnud ajaloo tunnistajaks. Eelmise nädala reedel andsin siin blogis avapaugu Eesti jalgpalli ülekajastamise vastu, kui kirjutasin loo «Kas jalgpalli kajastamine on Eestis liiale läinud? (Jah, kahjuks küll!)». Sellest läks lahti suur sõda, mis kandus siit blogist suure lainena üle Eesti – ja kogub ainult tuure.

Kuna paljud on ilmselt sõja alguse maha maganud, siis viin teid kiirelt arengutega kurssi, et teaksite positsiooni võtta ning oskaksite õiges suunas tuld anda.

Reede, 29. september
PP: Enam ei saa vaiki olla. Jalgpalli kajastamine on Eestis muutunud mõõdutundetuks. Sellega on liiale mindud. Nii kui AK spordisaate lahti teed, vaatab sealt kahelt (!) ekraanilt vastu Eesti jalgpall, mis enamikku ei huvita (kas teate, kui nirud on Eesti jalgpalli telereitingud?). Kas Pohlaku antud miljoni võrsed ja viljastav mõju? Mida on jalgpallis praegu sellist, et seda peab nii massiivselt näitama? Kas Eesti hakkab kuskile finaalturniirile jõudma või on mõni Eesti klubi kuskil Euroopa sarjas läbi löömas? Öelge mulle ka, kes ja kus!

Selle avapaugu peale võtsid mu FB küljel püssi palgesse näiteks Erki Nool, Neeme Korv, Erkki Bahovski, Ain Kaare, Martin Šmutov.

Teisipäeva, 3. oktoobri hommik
PP: «Alustame jalgpallist!» teatas Anu Säärits (fotol paremal) rõõmsalt eilse AK spordiuudiseid sisse juhatades. Ohoo, mis siis jalgpallis suurt ja erutavat on toimunud, teritasin kõrvu. Saime teada, et Eesti valmistub viie päeva pärast mänguks autsaider Gibraltariga ning nägime seejärel kaadreid mingist Hollandi meistrivõistluste mängust. Ühe sõnaga: tühipauk. Aga jalgpall oli tühja koha pealt taas oma minutid rahvusringhäälingu ekraanil kätte saanud. Kuid ärge saage minust valesti aru: loomulikult ei ole sel absoluutselt mingit seost Pohlaku antud miljoniga.

Sõtta viskusid ka Pärtel Piirimäe ja Marek Kalmus.

Kolmapäeva, 4. oktoobri hommik
PP: See muutub juba tragikoomiliseks: mis te arvate, mis oli eilse AK spordisaate esiuudis? Muidugi jalgpall, mis muud! Ja uudis, pikk uudis, oli millest: et Mattias Käit pääseb võib-olla Inglismaa tugevuselt teise liiga meeskonna ridades äkki peagi varumeeste pingile. Kõva uudis, ülikõva! Mis te arvate, kui suur on tõenäosus, et ka tänase AK spordisaate esiuudis tuleb jalgpallist? Igaks juhuks lisan: loomulikult, otse loomulikult pole uudiste valikul absoluutselt mitte vähimatki seost Pohlaku antud miljoniga.

Sõjategevusega liitusid Jürgen Ligi, Jaanus Kriisk, Martin Plaser, Igor Gräzin, Olev Remsu, Nils Niitra, Arnold Tokko, Alo Lõhmus.

Jürgen Ligi (fotol vasakul) hoiatas mind: «Vaata ette, Priit, üks väga pikk lugu ilmus juba jalgpalli kaitseks ja su vastu eriti.»

Tõepoolest, 3. oktoobri õhtul avaldas Õhtuleht Marek Tiitsu kirjutise «Savist mõõgaga ristkikäik kodumaise jalgpalli vastu», kus kirjutas: «Täna sai kogu see jampslik teema uue peatüki. Kuulasin Delfi spordireporterite saadet «Mehed ei nuta», kus lahati Priit Pulleritsu blogpostitust, milles too ahastaval noodil karjub, kuidas jalgpall on ka meedia oma diktaadile allutanud, tuues oma väidete tõestuseks kaunis kistud näited ja vürtsitades neid oma varjamatu ja ammu tuntud jalgpallipõlgliku subjektivismiga. Delfi mehed olid, pole tarvis eraldi rõhutadagi, Pulleritsuga igakülgselt nõus.»

Helistasin legendaarse raadiosaate juhile Peep Pahvile ja küsisin üle, kas saate meeskond toetab mind ses sõjas. Pahv kinnitas, et kogu saate meeskond toetab mind igal juhul.

Kolmapäeva õhtupoolik, kaks tundi enne AK spordisaate algust
PP: Kas tunnete, kuidas pinge kasvab? Veidi rohkem kui kahe tunni pärast algab uus AK spordisaade. Ei tea, mis seal seekord esiuudiseks tuleb? Tehkem panused! Kas ERR julgeb kolmandat õhtut järjest panustada häbitult jalgpallile või tõmbab sedapuhku häbi tundes siiski tagasi?

Sõtta astusid lisaks Aivar Reinap, Indrek Lindsalu, Raimu Hanson.

Igor Gräzin esines üleskutsega: «Palve – teatage kõigist sihukestest makstud jalka-libauudistest. Ma ei ole eriline TV vaataja ise, aga kultuuriministrile saaks teha järelepärimise küll. Et mis pull see käib ja kuidas tolle rahaga ikkagi jäi.»

Kolmapäeva õhtu, pärast AK spordisaadet
PP: Tänaõhtune jalgpallikokkuvõte: kas suur jalgpallisõber Aet Süvari pidi mõru pilli alla neelama, kui ei saanudki sõnagi rääkida jalgpallist - huvitav, kas üldsuse jõulise surve tulemus? (vt siin FB kommentaarium) Või... tehti mulle hoopis topelt ära? Sest ERR lülitas jalgpall AK põhisaate lõppu, kus vaatajaskond ilmselt veelgi suurem kui spordisaatel, ja näitas seal jalgpalli kohe õige pikalt. Järeldus: ühe augu topime kinni, aga kohe tehakse mujale asemele kaks korda suurem auk, kust jalgpall veelgi pikemalt ja laiemalt ekraanile pääseb. Mis järgmiseks?

Jürgen Ligi nentis: «Sulle tehti ära jah. Ja homme on vutt kogu AK esiuudis.»

Resümeerisin: Õige vastus minu eelmise postituse küsimusele, kas ERR julgeb kolmandat õhtut järjest panustada häbitult jalgpallile või tõmbab sedapuhku häbi tundes siiski tagasi, kõlab: astus sammu tagasi, kuid tegi enne seda kaks sammu edasi.

Täna, neljapäeva hommik
PP: Vaatame nüüd jalgpalli teemal fakte ka ikka! Sest mulle meeldivad faktid. Ja fakt on see, et Eesti jalgpalli meistrivõistluste mängudel on tribüünidel rahvast mängu kohta keskmiselt... 289. Jah, 289 inimest. Ja see arv hõlmab ka piletita pealtvaatajaid. Jalgpalli meistrivõistluste mängude teleülekannete reitingud jäävad sageli 0,4 ja 0,8 vahele ning ulatuvad parematel päevadel 1,0-ni. 1,0 võrdub 13 000 televaatajaga. Mis siit järeldub? Nii staadionil viibivate pealtvaatajate arvu kui telereitingute põhjal puudub Eesti jalgpalli vastu igasugune arvestatav avalik huvi. Sellegipoolest oleme näinud AK spordiuudiste esiuudisena pikki lugusid meistriliiga mängudest koos otselülitusega staadionile, kus reporter teeb takka otsa veel kellegagi intervjuu. Siinkohal, head inimesed, saavad mul sõnad otsa... Jätkake nüüd teie!
*
Sõda kogub tuure. Pole kindel, millega see lõpeb. Kahtlemata on igas sõjas langenuid, aga vähemasti ma võitlen, avalikult ja otsesõnu, mitte ei vehi niisama rusikaga taeva poole, nagu mingi Ameerika liiga üüratult ülemakstud mängijad, jes leiavad, et neile, täisjõus mehemürakaile, tehakse justkui liiga. Milline on sõja tulemus – kas leppida tuleb teise, kuid auhinnatu kohaga? –, sõltub üksjagu ka kõigi teie panusest. See on sõda, kus igaüks saab näidata, mis süda tal tegelikult rinnus sees tuksub. Ses sõjas ei saa jääda erapooletuks kulunud ja idiootse mõtteteraga, et ei ole mõtet spordialasid üksteisele vastandada. Vastandamine käib juba ammu, ja seda ei tee sugugi mina, see algas eestis juba ammu enne seda, kui ma teema üles võtsin. Kes nii väidab, et vastandada ei maksa, siis sellele selgituseks, kui ta veel siiamaani pole sellest aru saanud: iga sekund või sõna rohkem tähelepanu jalgpallile tähendab iga sekundit või sõna vähem tähelepanu muudele aladele. Sealhulgas neile, mis meile kallid.

Foto 1: Lahing käib, jalgpallur vaatab kõrvalt. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix 
Foto 2: Anu Säärits. Eesti Kultuurkapital annab üle oma aastapreemiad 2016. aasta silmapaistvate saavutuste eest. Auhinnagala toimus Kohtla-Järve kultuurikeskuses. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Jürgen Ligi Otepää triatlonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Viljandi jalgpalliklubi Tulevik U-21 vanuseklassi koosseis alistab Viljandi linnastaadionil Eesti meistrivõistluste teise liiga Lõuna-Lääne grupi turniiril 3:1 FC Kuressaare II. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 5: Eesti jalgpallipublik. Leia fotolt tuntud poliitik! Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

On üks argument, millega jalgpallifanaatikud kõik jalgratturid, suusatajad ja jooksjad paika panevad: vaadake, kui palju on Eestis jalgpallureid, mitte ükski teine ala ei pääse ligilähedalegi!

Esiteks on see liialdus. Eesti spordiregistri andmetel on võimlejaid rohkem kui jalgpallureid – 23 754 versus 21 216. Jalgrattasport jääb ametlikel andmetel neist kahest oma 2099 harrastajaga tõesti valgusaastate kaugusele. Suusaspordis on kirjas 2881 harrastajat, aga on iseküsimus, kui palju on nende seas lisaks murdmaasõitjatele suusahüppajaid, kahevõistlejaid, mäe- ja vigursuusatajaid. Jooksjate kohta puuduvad samuti puhtad andmed, sest nemad lähevad 8536 kergejõustiklase arvesse. Isegi kui neid on kergejõustiklastest pool, ei saa me ka kõigi kolme vastupidavusala peale kokku isegi pooltki nii palju harrastajaid, nagu on jalgpallis. Masendav, kas pole? Nokaut, jah?...

Not so fast! Wait a second!

Arvudega võib tõestada mida tahes. Kuid tark inimene vaatab ka arvude taha.

Kas teate, kuidas on jalgpall saavutanud oma hiiglasliku harrastajate arvu? Laste arvelt! Igast kuuest jalgpalliharrastajast on tervelt viis alaealised. Teisisõnu: täiskasvanuid on nende seas vaid iga kuues. Jah, tegelikult me teame ju seda, kuidas jalgpallitrenni värbamine algab juba lasteaias.

Arvestades nii suurt noorte jalgpalliharrastajate arvu, võib küsida, miks on jalgpallis kadu nii meeletult suur? Miks ainult iga kuues, nagu võib laias laastus järeldada, jääb jalgpallile truuks ka pärast lapsepõlve? Millest omakorda saab järeldada, et jalgpall röövib Eesti spordist paljud noored, kes võiks edu saavutada mõnel muul alal, kuid on oma parimad aastad noorpõlves kulutanud jalgpallile ning siis käega löönud. Selge see, et Eesti ei vaja 20 tuhandet jalgpallurit. Neile kõigile ei jätku täiskasvanuna Eestis platsidel kohta. Aga paraku on siis, täisealiseks saanuna, juba enamasti hilja avastada, et oleks pidanud 12-aastaselt ikkagi takistusjooksule või pikamaaujumisele spetsialiseeruma.

Jalgrattasport «töötab» seevastu palju tõhusamalt ja pikema perspektiiviga: seal on 2099 harrastajast rohkem kui pooled täiskasvanud, 1296. Ka suusaspordis on see näitaja palju parem kui jalgpallis, ehkki mitte nii hea kui rattaspordis: 2881 harrastajast on täiskasvanuid üle 40 protsendi, 1196. Jooksu kohta pole võimalik neid andmeid usutavalt välja sõeluda, seetõttu vaadakem võrdluseks näiteks triatloni: 628 harrastajast on täiskasvanuid üle poole, 343.

Aitab suurtest ja üldistest arvudest. Nüüd läheme isiklikuks. Nimelt: kuhu paigutun Eesti spordiregistris mina? Sõidan kevadest sügiseni rattaga ja talvel suusatan – ja aastaid tagasi ka jooksin –, teen trenni, võistlen, aga kas ma kajastun spordiregistri arvepidamises? Ei, ei kajastu, sest ma ei kuulu mitte ühtegi klubisse. (Ajakirjanik peab olema sõltumatu.) Vean kihla, et minusuguseid on veel, ja mitte kolm-neli, vaid kümneid ja kümneid, kui mitte sadu. Seega on spordiregistri arvepidamine ebausaldusväärne.

Individuaalsed vastupidavusalad ongi seda, mida nad on – individuaalsed. Nende alade harrastajate kohta on väga keeruline usutavat arvestust pidada. Sest need alad ei nõua kuhugi kuulumist. Erinevalt jalgpallist, kus sa pead tingimata kusagile kuuluma, sest ega sa üksi, isegi kahekesi mitte, jalgpalli ikka mängi.

Kuid arvestagem õigluse nimel veel ühte asjaolu: Mihkel Uiboleht, kes on jalgpalliliidus tõeliselt asjalik ja abivalmis asjaajaja, musternäide heast kommunikatsioonijuhist, kes on nõus minuga alati pikalt rääkima ja infoga aitama isegi vaatamata sellele, et olen kõike muud kui jalgpallifanaatik, kinnitas mulle eelmisel nädalal, et jalgpalli rahvaliigas osaleb 3500 mängijat, kellest tema väitel ei ole 90 protsenti kuidagi organiseerunud. Ehk teisisõnu: kui Uibolehte uskuda – ja mul pole põhjust teda mitte uskuda –, siis on Eestis veel vähemalt 3000 jalgpalliharrastajat, kes ei kajastu spordiregistri arvepidamises. Ehk veel teisisõnu: jalgpalliharrastajate arv küünib 25 000 alla, millega jalgpall läheb mööda isegi võimlejatest. (Küsida, mis saab siis, kui võimlejad arvestaks enda hulka ka hommiku- ja virgutusvõimlejad, läheks juba demagoogia valda, mistõttu jäägem ikka asjalike argumentidega opereerima.)

Aga teeme nüüd samasuguse infopäringu ka rattavõistluste kohta. Helistasin Mihkel Reilele ja küsisin, kui palju oli tänavu Filtri maanteesarjas osalejaid. Ta ütles, viidates väljastatud stardinumbrite arvule, et üle tuhande. (See arv ei hõlma lastesõitudel osalejaid.) Temposõidu sarjas oli tema arvepidamise järgi osalejaid 600, kellest Reile pakkus, et pooled lõid kaasa ka mõnel maanteesõidul. Allar Tõnissaar vaatas oma andmebaasist järele, et Hawaii Express Estonian Cupi sarjas oli tänavu pikal võistlusmaal osalejaid kokku 999 ja lühemal maal 487. Ta pakkus, et noid, kes võiks kajastuda mõlemas koondarvus, on minimaalselt, näiteks juhul, kui pika sõidu alguses lõhkes rehv ning sõitja tuli hiljem uue terve rehviga lühema maa starti. Bosch Eesti maastikurattasarja põhisõidul (sh XXL-sõit) osales 1238 ratturit ning lisaks noorte- ja matkasõidul 347 ratturit. (Siin tuleb arvestada, et sageli need, kes võistlevad maanteel, ei võistle maastikul, ja need, kes sõidavad maastikul, ei stardi maanteel.) Tõnissaar oletas, et neid, kes osalesid mõlemas maastikusarjas, võis olla kahes sarjas startinute seast umbes kolmandik. Igatahes on kindel, et rattaspordi harrastajate arv on oluliselt suurem kui spordiregistris näidatav 2099. Aga kui suur?

Kuni me sellele küsimusele vastust ei tea, tuleb võtta vastuseid sealt, kus need on täpselt olemas. Eile teatas Klubi Tartu Maraton, et tänavusel Tartu Maratoni Kuubiku hooajal sai punkte 12 116 inimest. See on võimas arv. Aitäh, Indrek Kelk, oma kolleegidega seda arvu kokku löömast – siiralt! (Tegin kaasa vaid kahel alal, suusamaratonil ja rattamaratonil, ning sain neil kogutud 1881 punktiga 806. koha.)

Niisiis: 12 116 inimest tegi kaasa mõnel vastupidavusalal (ja see arv ei hõlma lasteaia- ega eelkoolilapsi, sest neil pole sellesse sarja asja; samas hõlmab see arv ka välismaalasi). Kuubiku sari eeldab, et seal kaasa tegemiseks tuleb ikkagi treenida – kuubiku kavva ei kuulu alad, mis on nagu jalgpall, kus punkti kirja saamiseks piisab vaid platsil viibimisest (sic!). Ja arvestades, kui palju on vastupidavusaladel nn ristharrastajaid (neid, kes teevad mitu ala paralleelselt või vaheldumisi), saab väita, et individuaalsed vastupidavusalad pole Eestis sugugi vähem populaarsed ja harrastajate arvult oluliselt väiksemad, kui seda on jalgpall.

Aga kui sageli Eesti Rahvusringhääling neid näitab? Filtri maanteesarja võistlusi ei näidanud igatahes mitte kordagi.

Kusagil struktuurides ja süsteemides on kallutatud jõud.

Fotod 1-3: Eesti CX-karikasarja jalgrattakrossi esimene etapp Viljandis Uueveskil. Fotode autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 4: Tuhamäe downhilli võistlus Kiviõlis. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Kas see rattur, Marju Raja, kajastub harrastajana Eesti spordiregistris? Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

Selleks, et enam niipea ei peaks jalgpalli juurde naasma – tõesti, kaua võib?!; ennastki hakkab juba häirima... –, klaarime siin veel ühe asja ära, mis paljastab jalgpalli häbitut eneseupitamist. Nimelt väidavad jalgpallifanaatikud, et nende ala on kõige populaarsem, mida tõestavad vaatajate suured arvud (fotol paremal).

Ei tõesta. Ja ma ei hakka siin pikalt rääkima sellest, et jalgpallurid tahavad riigi raha abil ehitada suuremaks oma esindusstaadioni, kuigi on teada, et toosama staadion ei suutnud isegi väidetavaks sajandi mänguks Brasiiliaga tuua tribüünidele täismaja. Ja ma ei hakka siin rääkima ka sellest, nagu hiljuti teile teatasin, et Eesti meistriliiga mängude pealtvaatajate arv on keskmiselt 289 – ja seda koos piletita publikuga.

Räägime siin Eesti koondise mängudest. Kui palju on neil pealtvaatajaid?

Jalgpalli liit kinnitas mulle, et Eesti koondise kodumängudel käib tribüünil keskmiselt üle 6000 inimese. See info vastab tõele. 2018. aasta MM-valiksarja viit kodumängu külastas kokku 30 540 pealtvaatajat, mis teeb keskmiselt 6108 inimest mängu kohta. Viimases mängus Bosnia ja Hertsegoviina vastu (fotol vasakul) oli vaatajaid 4967, eelviimases kodumängus Küprose vastu 6252. Mis on ilus arv, aga... ei ole ka. Sest ametlikel andmetel on staadionil kohti 10 340.

Niisiis, miks olid mängus Bosnia ja Hertsegoviina vastu rohkem kui pooled kohad tühjad? Miks jalgpallifanaatikud, kes pidid ju nii tulihingelised olema, jätsid Eesti koondise kodus poolenisti toetamata? Siin, nagu öeldakse, on sügav analüüsi koht.

Kuna see analüüs jalgpallihaigete suust sumbuks nagunii demagoogiasse ja targutamisse, nagu sumbuvad Eesti koondise rünnakud siis, kui juba vastase poolkaitse vastu tuleb (fotol paremal), vaatame pigem tõsiasju. Küsides: kas Eesti jalgpallipublik on Eesti suurim publik?

Ei, ei ole. Ja siinkohal, olgu rõhutatud, ei saa jalgpallifanaatikud pugeda vabanduse taha, et staadion on liiga väike. Nagu just jalgpalli liidu ametlikele andmetele tuginedes näitasin, pole Eesti koondise kodumängudes isegi 60 protsenti kohtadest täidetud.

Mis ala toob Eestis rohkem pealtvaatajaid kohale? Näiteks autoralli. Üle-eelmisel suvel proovisin Tartus mingi suvise ralli linnakatsel raja äärde pääseda, aga lootustki polnud. Umbes neljakilomeetrine ring oli publikust paksult umbes. Iga meetri kohta tuli vähemalt 3-4 inimest.

Mõistagi ei saa unustada Otepää MK-etappe (fotol paremal). Neil käis ju omal ajal umbes 10 000 pealtvaatajat. Ja see ei olnud inimestele sugugi mõnus ega lihtne. Enamik pidi sõitma kodunt kaugele, seda esiteks. Ja teiseks: kas te olete talvel tunde ühel kohal seisnud? Uskuge, see ei ole mõnus, meeldiv ja soe. Aga tuhanded tulid ja seisid. Ja elasid kaasa. Mäletate, isegi Brasiilia, oma ala absoluutne tippmeeskond, ei suutnud Eesti pealinnas nii palju inimesi staadionile tuua... nagu suusatajad kauge väikelinna servas metsade alla.

Mis seal salata, olen isegi võistelnud suurema publiku ees kui Eesti jalgpallimeeskond kodustaadionil. 2004. aasta varasuvel toimus Tartus puupüsti rahvast täis Raekoja platsil (fotol vasakul) Eesti esimene munakivisuusatamise võistlus, kus sain startida koos Andrus Ansipi ja Meelis Atoneni ning Raul Olle, Jaak Mae ja Andrus Veerpaluga. Ükski noist ei võitnud toda võistlust. Kuigi, mis seal salata, Mae osutas finišisirgel mulle väga sitket vastupanu, aga kontrollisin olukorda kindlalt.

Eks neid võistlusi leiab veel, mis jalgpallile, vähemalt koduses mastaabis, sageli silmad ette teevad. Kas või Miss Valentine’i iluvõimlemisvõistlus Tartus. Tegelikult on väga raske vaielda vastu tõsiasjale, et ka rattasarjades leidub piirete ääres rohkem kaasaelajaid ja vaatajaid kui kodustel jalgpallimängudel. Kes aga tuleb väitma, et Eesti jalgpallikoondise mängudel on kodus ikkagi rohkem vaatajaid kui mõnel maastikuratta etapil, siis arvestagu, et võrrelda on viisakas ja õiglane ikka võrreldavaid üritusi. Kui Eesti korraldaks ka keset Tallinna või Tartut mingi kõvade sõitjatega rattajõuproovi, kus kõik omadki mehed võiduvõimalusega stardis, küll siis tuleks sinna kaasa elama vähemalt viiekohaline rahvaarv. Nagu on tulnud Otepääl.

Fotod 1-3: Eesti kodumäng (1:2) Bosnia ja Hertsegoviina vastu. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Publik Otepää 2001. aasta MK-etapil. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Eesti esimese munakivisuusatamise võistluse start Tartus Raekoja platsil mais 2004. Vasakult: Priit Pullerits, Meelis Atonen ja Raul Olle. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kodune Eesti jalgpallimäng Flora ja Levadia vahel ei too tribüünil pooligi kohti täis, ent seegi väike publik vajab, et turvamehed oleks valvel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pühapäeval, valimiste päeval lõppes Hawaii seitsmepäevane sõit üle Tour de France’i kuulsusrikaste tippude (fotol paremal), kokku 760 km ja 20 000 tõusumeetrit. Leidus neid, kes küsisid suvel, kas ma sinna lähen. Ei, ei läinud, nagu olete aru saanud. Isegi ei kaalunud minekut. Järelikult nõrk, mis?

Kõik, kes Eesti rattaspordis veidigi kodus on, teavad, et pärast mullust Tartu rattarallit, mis lõppes mulle kaks kilomeetrit enne lõpujoont grupikukkumisega, tegin ettepaneku, mida tutvustasin isegi suures ajakirjanduses, et selliste valusate ebameeldivuste ärahoidmiseks oleks vaja loobuda grupifinišis aegade ja kohtade eristamisest. Oi, küll oli palju neid, kes tulid endale vastu rinda taguma, et nemad ei karda ja kui mina kardan, siis ärgu tulgugi starti, aga nemad minu pakutud uuendust ei toeta.

Lubage ette kanda: uuest aastast on minu pakutud uuendus Eesti suurimas maanteesõidusarjas sisse viidud. Ja sarja peakorraldaja tunnistas, et eks too uuendus ole hoogu saanud minu pakutust. Nii et võite öelda mulle aitäh!

Niisiis ei maksa uuel aastal enam Filtri maanteesarja etappidel grupiga finišeerides end ja teisi ohtu seada ning koha pärast elu ja surma peale võitlema hakata. Kõik, kes grupis koos lõpetavad, olgu näiteks 13ndana või 73ndana, saavad sama aja ning sama koha. Erand kehtib vaid esitosinale: nende kohad lähevad lõpetamise järjekorras n-ö väljamängimisele, sest keegi peab ju ikka saama esimese, keegi teise, keegi kolmanda ja keegi kaheteistkümnenda koha. Aga järgmistel ei ole küll enam vaja pingutada, nii et veri väljas.

Sarja peakorraldaja Mihkel Reile selgitas mulle, et alates 13. lõpetajast saavad kõik grupis lõpetanud sama aja ja koha seetõttu – ja see oli ka minu argument seda ettepanekut esitades –, et siis muutuvad viimased kilomeetrid loodetavasti turvalisemaks. Ja kuna enamik kukkumisi toimub just suurtes gruppides, lisas Reile, siis arvatavasti muutuvad tänu uuendusele edaspidi grupid väiksemaks. Loodetav loogika peitub selles, et kui sa ei taha jääda jagama näiteks 83.-154. kohta, pead võtma rajal midagi ette, et enamikust lahti rebida. Sedasi loodab Reile, et sõidud muutuvad aktiivsemaks ning grupid selle tagajärjel kahanevadki.

Gruppide väiksemaks lammutamist hakkab soodustama ka järgmine asjaolu, millega peavad ennekõike arvestama need, kes jahivad kogu Filtri sarja arvestuses kõrget kohta. Kui sa lõpetad grupis, mis sõitis kohtadele 50.-70., saad keskmised ehk 60. koha punktid. Isegi siis, kui lõpetad selles grupis kõige esimesena. Aga kui lasid põhikonkurendi rajal eest ning isegi kui põhikonkurent lõpetas sulle eelnenud grupis, mis sõitis näiteks kohtadele 29.-49., kõige viimasena, saab ta keskmised ehk 39. koha punktid. Saate aru? Reaalselt võis te vahe olla vaid üks koht, vastavalt 49. ja 50., aga punktitabelis teenite 39. ja 60. koha punktid. Vahe on suur! Mis selle näilise ebaõigluse vastu aitab? Väga lihtne: loomulikult see, et tuleb võistluse ajal kõvemini sõita, mitte jääda pelgalt finišit passima, et siis teisi hoolimatult kahte lehte ja pikali lüües finišit panema hakata.

Tõsi, kahel etapil jääb siiski kehtima vana süsteem, et igaüks saab unikaalse koha ja aja. Need on Viljandi rattaralli ja tulevast aastast Võru rattarallit asendav Suure Munamäe rattaralli. Asi on selles, et need mõlemad lõpevad järsu tõusuga, kus kiirused muutuvad väikseks ning kukkumisoht koos sellega samuti. Suure Munamäe rattaralli finiš saab olema Suure Munamäe tipus. Sinna viib auto laiune vaatetorni teenindamise asfalttee, mis tõuseb vertikaalis mõõdetuna 430 meetri jooksul tervelt 60 meetrit. (Võrdluseks: vaatetorni kõrgus on 29 meetrit.) Seega, kui ma õigesti arvutan, peaks tõusuprotsent olema peaegu 14.

Nüüd tekib osadel kindlasti küsimus, kuidas selguvad uue süsteemiga vanusegruppide võitjad. Seda enam, et uuest aastast on seenioride vanusegruppe eriti palju, iga viie aasta kaupa. Seda seepärast, selgitas Reile, et pole kuigi õiglane panna 49-aastane konkureerima 41-aastasega.

Kuid see pole mingi küsimus ega probleem. Nn fotofiniš selgitab ikkagi välja, kes lõpetas enne või pärast keda, ning fotofiniši abil saab ka kindlaks teha, kes oli millises vanusegrupis kui mitmes. Ent koondprotokollis saavad nemadki ülejäänud grupiga võrdse aja ja koha.

Teine küsimus, mis ilmselt tekib, on see, et kust lõpeb eelmine grupp ja algab järgmine. Vastus on korraldajal olemas: kui sinu ja eelmise sõitja vahe on kolm ja rohkem sekundit – mida aitab taas fikseerida fotofiniš –, kuulud uude ehk sulle eelnenud sõitjast järgmisse gruppi. Mille peale mõned võivad küsida, et kuidas nad oskavad näha ja kalkuleerida, kas vahe on vähem või rohkem kui kolm sekundit. Väga lihtne! Arvestage, et tippjooksjad, kes läbivad 100 meetrit 10 sekundiga, jooksevad 36 km/h. Ilmselt on rattavõistlusel teie lõpukiirus sellest suurem. Kuid igal juhul võite loota, et kui vahe eelmise ratturiga on 30 meetrit – ilmselt heal juhul isegi kuni 40 meetrit –, siis kuulute temaga samasse gruppi.

Aga naistele on ka seekord uudiseid. Järgmisest aastast ei ole Filtri sarjas enam kavas naiste sõitu. Põhjus on selles, seletas Reile, et naiste sõidu tänavusse kavva lülitamine ei toonud naisi starti senisest rohkem, vaid hoopis vähem. Küllap oli see tingitud sellest, oletas Reile, et naiste sõitudel osales tavaliselt vaid 20-30 osalejat ning seetõttu kujunesid grupid väga väikeseks, mis omakorda tegi sõidud raskemaks ega meelitanud osa võtma. Uuest aastast sõidavad naised taas koos meestega, nagu varemgi. Alles jääb aga noortesõit ning tervisespordigrupp.

Tulevast aastast muutub ka stardigruppide koostamise põhimõte, sest seni käis see keerulise algoritmi alusel. Kuna see teema enamikku ei puuduta, siis ei hakka teid siin matemaatika finessidesse pühendama. Kutsun teid kaasa mõtlema hoopis muule – millelegi sellise, millele isegi korraldaja ei olnud veel tulnud.

Niisiis, oletame, et lõpetate grupis, mis sõitis kohtadele 37.-78. Selge, et saate kirja grupi esimesega sama aja, isegi kui lõpetasite grupis kõige viimasena, ja ka sama koha, 37.-78. Ent protokolli koostades tekib ikkagi küsimus, millisele reale 42-st teid seal paigutada. Kui jätta teid kohtadel 37.-78. viimasele reale, nagu te ka viimasena lõpetasite, siis ei saa olla kindel, et pelgalt tolle protokollist vastu vaatava visuaalse pildi meeldivamaks muutmise nimel hakkate ikka koos teistega finišit panema ning loodetud turvalisus jääb lõpuheitluses saavutamata.

Reile tunnistas, et sellele teemale pole ta mõelnud. Mõtleme siis koos ja pakume talle välja! Variandid võiks olla järgmised.

Esiteks, leiad oma nime protokollis oma grupis sellelt realt, kui mitmendana lõpetasid. Aga nagu öeldud, ei pruugi selline süsteem tuua lõpuheitluses kaasa ohutuse suurenemist.

Teiseks, las arvuti paigutab grupis lõpetajad meelevaldsesse järjekorda. Aga kõik osalejad ei pruugi sellest aru saada ning siis tuleb hulk küsimusi ja proteste, et miks on näiteks Jüri protokollis minust eespool, kuigi ta oli grupis selgelt kõige viimane.

Kolmandaks, paigutada ühes grupis lõpetanud tähestikulisse järjekorda. Aga see pole jälle seetõttu õiglane, et (järgnev näide on ainult hüpoteeiline!) Caspar Austa saab siis alati koha enne Priit Pulleritsu ja Rein Taaramäe saab alati koha pärast Priit Pulleritsu.

Millist varianti teie pooldate?

Kuni te mõtleme, püstitan veel ühe küsimuse. Turvalisuse nimel viib grupis kohtade jagamise ja ühise aja süsteemi sisse Filtri maanteesari, aga nagu mäletate, siis oma ettepaneku selliseks muudatuseks tegin ma lähtudes Tartu rattarallist. Vaat see on tõeliselt intrigeeriv küsimus: millal võtab ka Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk mind kuulda ning läheb progressiivsete uuendustega kaasa või jätkab ta ka uuel aastal endiselt, et las osalejad pealegi tunnevad hirmu ja riskivad oma luudega, aga korraldaja probleemi ei tunnista ning midagi ette võtta ei kavatse?

Fotod 1, 2, 7, 8: Mulluse Tartu rattaralli finiš Turu tänaval. Fotode autor: Reigo Teervalt, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3-6: Mulluse Tartu rattaralli stardijärgne tõus Riia tänaval. Fotode autor: Reigo Teervalt, Õhtuleht/Scanpix

Mitte keegi polnud Eesti spordi imelast ja suurimat lootust Kelly Sildaru (fotol vasakul) näinud viimastel nädalatel nii heas seisus, nagu mina eelmise nädala pühapäeval. Just – selleks pidin pühapäeval, kui teised puhkasid, vaeva nägema ja tööd tegema. Sõitsin valimispäeva hommikul rongiga Tallinna ning seal rattaga Ülemiste peatusest 9 km Arigato spordiklubisse. Kui kohale jõudsin, oli selg higine. Olnuks veelgi rohkem, kui poleks poolel teel õhukest kilejopet seljast koorinud.

Kui Arigato klubisse kohale jõudsin, astus Kelly Sildaru rattapukilt maha. Ta jalad liikusid ringi!

Ma polnud Kelly Sildaru (fotol paremal) elu sees varem näost näkku näinud. Küll aga olin korduvalt kohtunud tema isa Tõnisega (all vasakpoolsel fotol vasakul). Arvan, et ei liialda, kui väidan, et olin üks esimesi, kes kirjutas tema tütrest veidigi kandvama loo («Lennukas imelaps»). See juhtus juba 2010. aasta jaanuaris. Siis oli Kelly Sildaru pisike tüdruk, kes kuulus pigem eksootika valda – et näe, mida üks laps Eestimaal teha oskab. Viimati vestlesin Tõnis Sildaruga veidi rohkem kui poolteist aastat tagasi ja tegin pika loo tema edu saladusest, mil Kelly oli esimest korda tulnud X-mängudel võitjaks. Vahepeal ja järgneval ajal jõudsin Sildaru teemal kirjutada ka paarkolumni. Seda kõike pani tähele Märt Roosna, kes pidas vajalikuks kirjutada lausa loo «Priit Pulleritsu totaalne muutumine».

Aga kui sul on terav silm ja kõrv, siis tabadki kiiresti ära, kelles on sportlase sisu ja meistri potentsiaali ning kes on tühipaugutaja. Nagu aru saite, tabasin varakult ära, et Kelly Sildarust (vasakpoolsel fotol koos isaga) saab Eesti spordi suur lootus ja tulevik, ja kuna paljud professionaalsed spordiajakirjanikud seda ei uskunud, minu Sildaru-toetusele ülevalt isegi alla vaatasid, siis mis neil muud üle jäigi, kui käituda minu suhtes nii, nagu sõnastas selle Roosna. Aga ma ei ole talle selle peale pahane, üldse mitte. Noored mehed teevad vigu ning neile tuleb andeks anda.

Kuid septembri lõpust saadik pole Kelly Sildarust saabuval talihooajal võistlejat. Me kõik teame, mille pärast. Selleks, et saada aru, kuidas raskest ja keerulisest seisust välja tulla, ma Kelly ja Tõnis Sildaruga valimiste päeval Tallinnas Arigatos kokku saingi. Rõõmustav märk oli see, et Kelly Sildaru ei tulnud intervjuule karkudega ega longates, vaid ilusasti kahel jalal astudes. Veelgi enam: ta oli paar päeva tagasi saanud esimest korda istuda rattapukile (fotol ülal paremal) – opereeritud põlv võimaldas vändata. Rõõmu sellest tõsiasjast tunnistas ka Kelly Sildaru ise.

Vestlesime ligi kaks tundi. Intervjuu ilmus lõppeva nädala Arteris. Kuid ühe osa jätsin eksklusiivselt selle blogi lugejatele. Nimelt küsisin:

Paljud on vaielnud, kumb on olulisem ja suurem saavutus, kas olümpiavõit või X-Gamesi võit. Kumba sina, Kelly, rohkem väärtustad?

Kelly (fotol vasakul) vastas: Minu arust on mõlemad võrdselt tähtsad. X-Gamesil osaleb pargisõidus ainult kaheksa võistlejat, sinna saab kutsega, ja kui katse saad, tähendab see, et kuulud maailmas ikka top-8 hulka. Samas on olümpia, mis toimub nelja aasta tagant, eestlastele hästi tähtis. X-Gamesist ei teadnud keegi varem midagi. Nii et ma ei oska kumbagi ette tuua.
Tõnis lisas: Meile eestlastele on loomulikult tähtis olümpia, lisaks sealt meil veel medalit pole ja ma olen ise kasvanud olümpiamängude vaimus. Olümpia on aegade algusest vaat et sisse programmeeritud: kuna sellest kogu aeg räägitakse, tundubki, et on tähtis – ja on ka, tegemist on siiski ju ühe suurima spordipeoga.
Ma ei tahaks kommenteerida Kelly seisukohta, aga tuleb arvestada, et Kelly sündis aastal 2002, mis tähendab, et sel ajal, kui Kelly hakkas iseennast teadvustama, oli Eesti hiilgeaeg olümpiatel mööda läinud. (Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi tulid olümpiavõitjaks aastal 2006 ja Gerd Kanter aastal 2008. – P.P.) Tal ei ole mälestusi Erika Salumäest ja raekoja platsi vastuvõttudest, mis on paljudel eestlastel hinges. Talle on see pigem meedia ja avalikkuse tekitatud tunne, et olümpia on tähtis – ja ta on võtnud selle omaks.

PP: Las lõplik sõna jääda selles küsimuses ikka sportlasele!

Kelly: Arvan, et isal on õigus. (Naerab.) Ma ei tea tõesti midagi Eesti medalisajust olümpial!
*
Aga nagu teate, ei tegele ma ainult spordiga. Mind huvitavad ka ühiskondlike protsesside varjatud telgitagused. Just neid avan oma loos «Taavi Rõivase päästmine». Mäletate, kuidas eelmisel nädalal käis ekspeaminister Rõivas (fotol paremal) mööda ajakirjandust ja seletas, mis Malaisias juhtus. Tavakodanikele võis jääda mulje, et meedia võttis skandaalist viimast ning ekspluateeris vaest Rõivast täiega ja häbitult. Tegelikult olid Rõivase avalikud esinemised tal ja tema meeskonnal üksikasjalikult läbimõeldud. Loodetavasti avab mu lugu «Taavi Rõivase päästmine» teie silmi rohkem, kuidas võimumaailmas asjad tegelikult käivad.
*
Samavõrd palju kui uurida, kuidas võim rahvaga manipuleerib, pakub mulle huvi kirjutada inimestest, kes seiklevad. Mu kolmas lugu Arteris – sel nädalal olid kolm esimest lugu minult – pealkirjaga «Karmi looduse elulised õppetunnid» on ühelt poolt põnev ja paeluv, ent teisalt ka õpetlik kokkuvõte Eesti ühe kogenuma matkaja Guido Leiburi värvikatest läbielamistest tema kaugetel käikudel. Selliseid lugusid on vahva teha. Aga öelge, kes ka vahva lugeda?

Nojah, Rõivase loole (fotol ülal vasakul) seikluslugu vastu ei saa. Aga hea meel on mul sellest – lähtudes veebikülje klikkidest –, et Sildaru lugu sai. Niisiis oleks võinud selle sissekande pealkiri olla ka selline: «Pullerits: Kuidas Kelly Sildaru Taavi Rõivase kotti pani».

Foto 1: Kelly Sildaru 15. oktoobril Tallinnas Arigato spordiklubis isa Tõnisega venitusharjutusi tegemas ja Arterile intervjuud andmas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Portree Kelly Sildarust Tallinnas Arigato spordiklubi lähedal kruusahunnikute taustal. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tõnis ja Kelly Sildaru 15. oktoobril Tallinnas Arigato spordiklubis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru 15. oktoobril Tallinnas Arigato spordiklubis rattapukil väntamas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpi
Foto 6: Ivi Eenmaa (vasakul) pöördumas Reformierakonna valimispeol Taavi Rõivase poole, kelle kõrval seisab tema abikaasa Luisa. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Taavi Rõivas andmas oma meeskonnakaaslase valvsa pilgu all Postimehe stuudios Malaisia-teemalist intervjuud ajakirjanik Madis Vaikmaale. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Tundub, kui ilmaprognoosi kuulata, et nüüd tuleb rattahooajale tõesti kriips alla tõmmata. Aga tehkem seda siis vähemasti ilusasti ja värvikalt!

Nimelt leidsin otse oma (ja teie!) nina alt Eesti ilmselt põnevaima ja ilusaima maastikusõiduraja. Kuidas küll teised, ennekõike võistluste korraldajad, seda varem märganud pole?! Selle asemel lasevad nad inimestel sõita autodega ühest Eestimaa otsast teise, kulutada kallist aega ja kütust, et siis sumbata ratastega seal, kus keegi seda sumpamist ei näe. Jesver, kui ajast ja arust võib olla mõne tegevus, selle asemel et ajaga kaasas käia, tuua ala rahvale lähemale, lausa rahva sekka!

Vaadake, kuidas mina seda tegin!

Kas teil ei teki tahtmist seda kõike samuti järele proovida?

Nüüd võib olla muidugi hilja...

Aga loodetavasti leiavad võistluste korraldajad siit edasiseks väärt idee, kuidas maastikusõit rahvaspordina inimestele palju lähemale tuua. Kui sellisel rajal, nagu videos näidatud, saaks võistelda – algul ajasõit, seejärel näiteks neljastes gruppides väljalangemissõit kuni finaalini välja –, siis mina oleksin küll stardis.

Usun, et teie ka. Eks vaadake järele– märkisin siin nii teie kui korraldajate jaoks raja juba maha!

Fotod 1 ja 2: Tänavune Tartu rattamaraton. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix